Kas teil on juhtunud nii, et ootate kaua juba vestlust ühe kindla inimesega ja kui see käes on, siis toimub tardumine- peas mõtted tuiskavad kohutava kiirusega, aga ühtegi sõna üle huulte ei tule.
Pobised mõned viisakusväljendid ja oled kohmetu või naerad ülevoolavalt. Naerad mõeldes samal ajal, kui lolli olukorda sa ennast oled pannud ja sa ei saa kunagi tagasi seda jutu algust, kus sul oli alles kõik see, mis sa tahtsid näida....
Aga see kadus ja ole õnnelik, sest nüüd ta teab, et oled samasugune inimene nagu ta ise ja tegelikult olite mõlemad sama kohmetud ja need vaikimise sekundid ja tobe naeratus rääkisid rohkem, kui tuhat sõna...
Ja keegi ei teeselnud, et oli keegi teine- lihtsalt kohmetusite koos ja see liitis, mitte ei lahutanud, kui te ise seda tahtsite.
No comments:
Post a Comment