Mind on nii kasvatatud, et mõtlen ette ja elus on ka tulnud elada läbi aegu, kus ei olnud loomulik, et laual on toit. Kus ei olnud valida ja kus see ei tundunud isegi võimalus. Oli loomulik, et sööme, mis meil on ja mis ema on valmistanud, oli loomulik, et see on loomulik ja kunagi ei tekkinud küsimust, et meile ei sobi või ma ei taha- kui ei tahtnud, siis ei söönud ja ootasid järgmist toidukorda.
Kasvatasin ka oma lapsi nii, et söögiaeg on söögiaeg ja vahepeal ei nokita. Kui see emme tehtud toit ei kõlba, siis pole midagi teha... Ma ei mäleta palju probleeme oma lastega sel teemal, ikka oli asju, mida üks või teine ei soovinud või ei maitsenud, püüdsin neid toite vältida ja ei sundinud. Ma ei mäeleta, et oleks suuri sõdasid olnud. Oli loomulik, et väikese venna piima ära ei jooda, sest ta on tita ja kui midagi tahetakse külmikust, siis küsitakse. Olime rääkinud, et kui ma midagi ostan koju, siis ma ka planeerin selle mingi toidu koostisse ja kõik austasid seda.
Ma ei tea, kuna see kaduma läks? Kas siis kui pered vahepeal laiali läksid, kui ühised söömaajad kadusid, sest igaüks elas omas rütmis ja kaotasime selle kontakti aru saamata, et sellega kaotasime suure osa oma kultuurikontaktist, kuidas olla perena. Kindlasti on peresid, kus see ei kadunud, aga meil kadus.
Lapsed kasvasid ja läksid liikvele, töö kasvas ja tõmbas eemale ka muudatused perestruktuurides jätsid igaüks oma jälje. Kas see, kuidas olin rääkinud sellest, et kodus olevad toiduained on mingi toidu koostisosa oli ainult alles minu mälus ja tegelikult see teadmine oli uuele elupõlvkonnale edasi andmata?
Kõik krõpsud ja võileivad ja näksimised olid tulnud iseenesest ja ma ei piiranud seda, ma ei teinud välja ja lasin minna. Ja mu 17 aastane ei peagi ju aru saama, mis ma mõtlen ja kuidas mina praeguses ajahetkes liikusin automaatselt tagasi säästurežiimile, sest mul on kogemus. Kuidas ta peaks seda teadma ja sellest aru saama, miks ma olen pahane, kui hommikuks on purk hapukurke, mis olid kapis, tühjaks söödud öösel sotsiaalmeedia kõrvale? Kuidas ta peaks aru saama, et see oli planeeritud kanasalatisse? Kuidas ta peaks aru saama, et kui keetsin kanasupi ja puhastasin kana, panin osa liha supi sisse, teise osa aga külmikusse karbiga, et see on teise toidu jaoks?
Kuidas ta peaks minu mõtteid lugema, kui tema loomulik keskkond on võtta ja seista külmiku ees ja vaadata, mille järgi isutab ja lihtsalt valimatult see ära süüa, sest külmik täitub homme uuesti.
Omad vitsad peksavad!
Ma püüdsin täna kinni püüda need aastad, mis ma vahele olen jätnud... Ma olen tänulik, et tänu praegusele karantiini ja majanduslanguse olukorrale hakkab mulle meenuma, mis on terve mõistus ja kuhu ma kaotasin järje. Ma ise lasin sellel juhtuda.
Nii mu kallid noored ja vanemad perekonnad, kellel on sarnane olukord. Kui te ei tea, millal on teie järgmine sissetulek, kui te olete olnud, nagu mina ja pole oma teadmisi jaganud ja oma kogemusi edastanud- siis nüüd vist tundub õige aeg olevat.
Ma nüüd räägin jälle üle paljude aastate millest toit koosneb, mis on planeerimine, ilma kogu aeg justkui loomulikult olevate lisanäksimistoitudeta, mis tähendab kokkuhoid- mis pole koonerdamine, kuidas ühest toiduainest saab mitu toitu ja kui poes käia, siis kuidas enne see läbi mõelda. Samas saan rääkida, mis on lugupidamine selle inimese suhtes, kes on su pere liige ja teeb seda, mis on austus, et sul on toit laual, mis on arvestamine, et kui sa riivjuustu õhtul üksi oma kuumale juustuleivale ära kasutad, siis homne kartulivorm, ülehomne kanasalat ja nädalalõpu pizza jäävad sellepärast tegemata- see 200g pakk riivitud juustu oli planeeritud, sest su pereliige, kes ka sinuga arvestas tegi seda sinu eest. Palun pea sellest lugu ja küsi- kas ma võin seda võtta või tahtsid sa kuskil seda kasutada?
Sellepärast, et täna tuleb tegutsema hakata, sellepärast, et vanaema maal olev kartulipõld annab teie perele järgmise kartuli, kui ise ka sinna panustad muidugi, alles juuli lõpus ja järgmisel sügisel. Ja isegi kui sahver on lookas, siis see ei tähenda, et see nii alati jääb ja kui jääb, siis on see suurepärane, aga kui mitte?
Sellepärast täna, et me ei tea, kas järgmine palgapäev tuleb, sellepärast täna, et kogu maailm on muutumas ja me saame alustada sellest, et hakkame jälle üksteisega arvestama, nagu varem tegime. Mina mäletasin seda, aga unustasin edasi anda, sest tundus nii iseenesestmõistetav, et sa tead ka seda, sest oled ju minu pere noor põlvkond. Ja isegi kui sahver on lookas, siis see ei tähenda, et see nii alati jääb ja kui jääb, siis on see suurepärane, aga kui mitte?
Aga ei ole nii- palun vabandust, et ma varem ei rääkinud ja aitäh praegune aeg, et seda mulle meelde tuletasid. Ma ei võta enam iseenesestmõistetavana midagi, mida mina juba tean- aeg on anda edasi armastus, arvestamine, hoolimine, tähelepanu ja teadmised, mis aitavad meil olla koosluses ja teineteisemõistmises.
Ma mõistan Sind noor inimene, kes Sa ei teadnud seda ja annan Sulle selle teadmise, palun mõista mind noor inimene ja saa aru, see ei ole kriitika ja kadedus, et sõid öösel külmiku tühjaks ja ma ei olnud väga õnnelik hommikul - palun tule minuga sellesse uude aega kaasa ja mõista mind ka.
Me oleme perekond.
