Saabas

 Su armastus sööb

On päriselt valus

Miks tuled ja nüüd
Mind tagasi palud

Miks minu seest
Veel midagi tahad
Kas mu hinge eest
Otsas viimsedki
Rahad

Pole ju võtta muud
Siit enam
Sinu isu ja suu
On täitmatu anum
Sa käristad
Tükeldad
Saed ja nülid
Ja su maitseteks
On me mõõtmatud
Tülid

Sa naudid mu armu
Ja võtad ja lükkad
Tagasi palved ja anun
Sa tõukad

Kui kosuma hakkan

Su mõõtmatust kirest
Ja eemale saanud
Sellest sügavast merest

Hakkan ennast nägema
Ähmaselt jälle
Tuled mu juurde nägema
Kui sügava jälje
Sa minusse jätsid
Ja kas olen veel mudas
Kas endasse matsin

Sinu poolt murtud südant 

Kui tõusma ma hakkan
Ja ärkama tärkama
Sa porise saapa
Lööd uuesti läikima
Selleks et saaksid
Tülide õunast
Uue ampsu ja näeksid
Lahkun siit ilmast

Sa hetkeks vaid
Rahuldust vaikusest saad
Siis uuesti sinus
Võtab tüli nälg maad

Aga mina ei võitle
Enam kunagi vastu
Su jõud ei kosu ei põikle
Mu tunnete vastu

Sest tunded on läinud
Uue elu poole
Ja sina ei käinud
Hellalt ümber ja hoole
Sa panid enda ego sisse
Ja minu tunded kadusid
Kas sa tead mis
Juhtus ja kuhu vajusid
Minu katki sa rebisid
Ribadeks, seibideks tagusid
Ise mutta sa vajusid
Oma läikiva saapa kõrvale...

Lamajat lüüa saad
Ainult sina
Minu südames maad
On võtnud uus mina

Löök läheb mööda
Kui tagasi astun
Ja seisan enda eest
Mitte su vastu

Soov

 Inimese hige ja keha suhe

Meele ja keele tahe

On harva taskaalus ju kohe

Mõistuse keel vahe

Hingekeel mahe

Armastuse vaid endas leiad

Leiad ja edasi lähed

Kogud ja anda saad

Jagades see vahetevahel

Ka sulle tagasi tuleb

Tuleb selleks et jääda

Kasvada hingematvaks

Ei kunagi enesest mööda 

Sa enam ei vaataks

Tänutunne vaid endale kuulub ja võta see vastu

Ära enam kunagi madalamale lasku

Naudi et oled, kes oled

Ja endale näitasid teed

Õppisid ära ja parem

On sinu tuleviku tee

Oma peeglisse pildi

Mis ilus sa vaatasid ise

Täna, et kasvasid veidi

Ja iga päev endas sa edasi mine

Sünnipäev

 Eilne lõpeb

Ja uus algas

Täna mu sees

Ja õnneks lõppu

Ei paistagi

Sellel otsata teel

Tunnen, et harjumus käia

Sel teel

On taandunud

Ja varju

Jäi lõpuks mustrite kee.

Teen uue raja

Ja kastesel rohusel veel

Lasen näidata

Turvalist koduteed

Enda leidmise otsatul

Lõpmatul keel

On võlu ja üllatus

Ärevil meel

Õnnetunne, et lendame

Elame veel

Ja andume, kandume

Ja täname nüüd

Et elul on palju

Peatükke veel

Ja jõud on antud

Keerata uus leht meil veel.

Lõpmatus

 Augusti pimedus

Tähesaju valgus

Kõik justkui minekul

Uue ja mõõtmatu

Tuleviku algus

Nad võtavad hoogu

Suure suve tuulega

Ja kannavad koormat

Imetabase kergusega

Peatamata voogu

Lend võib sündida

Jutt võib alata

Lugu saab olema

Ja sinagi mäletad

Kuidas me läksime

Samamoodi põlema

Me vaatame, naudime

Naerame, muigame

Just vaevume oma

Hoo siin paudime

Ja võtame maha selle

Suvetuule jõu

Endas kanname kogu

Kogemuse jõu

Ja oleme olemas, kui

Hoog raugeb maha

Ja võtame võimu

Ja ei suru maha

Vaid tõukame takka

Suvetuulele juurde

Kogu oma tahte ja

Vaimujõu suure

Vaatame, anname hoogu

Ja murrame

Talve seinad endi õlul 

Meie vaid kanname

Et näha kuis sisu

Me tulevikus kasvab

Ja elujõu mõõde

Seal mõõtmatult kasvab

Ja tänu ei oota

Iial ei enam

Sest olime isegi

Samad kui nemad

Oleme tänus, et antakse

Osa ja olla

Üks usaldus sõber

Ja lapsevanem

Juhus

 Kui sa mu hinge pugesid

Ja jälgi jättes

Mis välja sa lugesid

Mu rada võttes

Kas hinge sul pugesin

Õnnetunnet, kas sinagi hoomasid

Enda tunnet

Ehk sinagi kohtasid

Ilu varju

Ehk sinagi märkasid

Kui mina sulasin

Ja siinsamas voolasin

Taeva aru 

Ja tahtega pooleks

Meid tõmbas teinetese

Poole

Peaaegu pooleks

Vajudes helluses

Murdus meis pooleks

See tunne, et

Ei kunagi enam

Kellegi hoolde me...