Kordused

Võta mind nii nagu olen
ja anna end vastu
ma ootan
Olen oodanud kaua
ja otsides vabandusi
su lukkudele, andes andeks
et ei vastanud mu ootustele
ja äkki ei olnud ka mina
seal kus arvasid olevat
Äkki ka sina tegid plaane mu eest
ja mõtlesid üle
ja kuldne kuu seljas mind kujutlesid,
kui tulin oma takuses särgis
nägu oli auku vajund
ja pettumiuste laine sai sinust jagu
ja kuud ei näinud sa enam
päikest mu silmades
mu takuse särgi taga
ei näinud sa piigat
kes oli sind võlunud...
võlunud, nagu sa väidad
helguse tarkuse headuse
olemusega.
Võlunud endaks olemisega
Miks sa püüad mind muuta
miks see, kellest lugu
sa pidasid armudes
peab muutuma-
Muutuma, kellekski
kes on juba olnud su elus,
kellest olid tüdinud
ja enam ei pidanud lugu,
kellekski, kes ei suuda
astuda ilma su toeta
ja hingata ilma, et jagaksid õhku
Kas peaksin olema keegi,
keda sa kohanud pole
vaid kujutlesid
keda sa kunagi tahtnud pole
aga alati proovisid vormida,
keegi kellega oled
alati unistand jagada elu
aga keda sa ei uskunud leidvat
ja kui leidsid
siis tundes ainult ühte viisi
proovisid seda ka uuesti mängida
Aga ma ei mängi seda pilli
ja sa ju teadsid seda
see sulle meeldiski
Miks nüüd on see teisiti,
mis muutus su elus koos minuga,
miks püüad mind sama lõksuga
kardad kogeda uut
ja püüad mind vormida
millekski, mida ma pole
tahad näha mind kellegina
keda ma iial ei ole
Tahad näha ja muuta mind millekski,
mis turvaline ja vastik
aga sa tead mis see on
tahad teha mind minevikuks
tahad näha mind alati nähtuna
tead et saad ju sellega hakkama
ja  käsitleda mind oskad
nagu eelmisi elusid
sest uus oleks liiga raske
uue õppimine oleks midagi
mis annaks sul arusaamise
ja tunde et oled parem kui enne
aga sellele teele sa astuda ei julge
sest oled liiga arg
läbi oma hirmude
kinni oma arusaamades
milline peab olema
üks õige kaaslane
me sinuga elame praegu
mitte esimest elu
sa tead ju et nii see ei käi
sa tead ju et nii see ei tööta
sa tead ju et seda ei taha
ei taha korrata käidud rada
seepärast leisidki mind
Palun pea sellest lugu, kes olen
armasta end nii palju kui mina
et oma hirmud nurka sa suru
ja mõista mis uus pole alati halb
see valgus mis minus sa nägid
oli päris- päris tõeline ja aus
kordumatu ja ilus
nagu see sulle siis näis
ja palun ära proovi muuta mu ilu
vaid austa et osa sest said
said sest lubasin seda
lubasin puutuda, andusin sulle
ja mitte et poleks teist teed kuhu minna
vaid et ma tõesti nägin sus valgust
nägin ja lasin paista ja olid ju valmis ka sina
mis juhtus?
Miks lasid sel minna lasta
ja müüride taha end peitsid
ja hakkasid sama pintsli ja peitliga
tegema sama maja
ja sama rada sa kaevasid
sellesama labidaga
mille sa ammu käest panid
ja tõotasid ei kunagi enam
ei enam sa sama teed käi
ja sama värvi su silmad enam kunagi näe.
Miks tahad nüüd uuesti püsti panna
selle puuri, mis ammugi tuttav ja jõle
miks sa tahad mind teha samaks
mis oli vastik ja jäle.
Sa ei suuda ju pidada minust
kui lasen seda endaga teha
seda tahab su nõrgem pool sinust
ja ei suuda sa austada ennast
kui lähed tuttavat rada
kust põgenesid ja jooksid
et ei peaks kordama ennast
mis muidugi turvaline ja kena
aga see vaid väljast on nii
enda seest me ju näeme
alati sisemist ilu, mida keegi ei näe
aga mis loeb õhtu lõpuks-
kas sama sinine
või seestpoolt harras ja soe.
Ma ei taha muutuda linnuks
kes tunneb, et lendma peab.
Ma ei taha üht korduvat elu
sulle ma avasin ennast
avasin oma südmekojad
ja näitasin ennast ja oli tõeline mina
olen praegugi
aga elu või surm on parem
kui olla su sinine
sama, mis tülgastust täis
sama millest loobusid juba
sest said aru et pole see sinu värv
Sinu värv on päike ja kuu ja vaba
ja seda on me südamed täis.
Nägid neid värve sa minus
miks praegu siis kartma sa lõid-
sa oled ju väärt kogu ilu
kui õppisid ja targemaks said.
ma praegugi kannan veel lootust
ei unusta sära su silmis
millega tulid ja muutsid
mu usku ja andsid tagasi lootust.
Armastan Sind rohkem
kui sa ise
mina usaldan sind
sinu enda iseolemise
jaoks avan ma end
Palun ava see uks ja värav ja aed
ja naudi et olemas oled
ja ka sinus on olemas lend
sa tead et võid lennata tuulde
ja näha mis vaadata on
ja mõista et elu on luule
ja väiksest puurist saab välja
kui hirmu sa minema lased
ka hirmul on hirmus siin ilmas
kui kordub ta ikka ja jälle
tuttav ei tähenda helgust
ja tundmatu midagi halba
uus meie elus on valgus
kui oskad tänulik olla

võta vabalt

Arusaamatuse saamatus
mõistmise põhimõtted
lihtsalt ettevaatlikkus
või ülemõeldud mõtted

mõtete julmuse piirid
tunnetavatuse miilid
näha kellegi teise hinge
mõista mis sealkandis kriibib

mõista ja kindel olla
et arusaamine õige
võtta ja tõmmata alla
omaenda müüride tõrge

avada mõttemaailm
ja hoiduda põhimõtetest
lähtuda ta arusaamist
ja hoiduda oma mõtetest

mis panevad paika kõik
kelle hulgas sa hulgud
annavad värvi ja kõik
on selge enne kui sulgud

lase nüüd lõpuni vabaks
oma kivist põhimõtted
eelarvamuste vabaks
ja vaata kas saad uuesti vabaks

kas elul on uusi värve
ja hingel uus viise
ja kellega tahaksid kaasa
ja kuidas muutuksid tiineks
oma uuete mõtete täites
ja elamusele andudes
oma meeli vabaks lastes
ja edasi vaid tunnetest kandudes
ja viisakuse ja unustad
ja oledki sina ise
ja puhas rõõm
on lihtsalt olla sa ise

Kohal

tunnete jagamine
rütmi tunnetamine
liitmie ja lahutamine
kuumaks kütmine ja jahutamine
seda me jagame

mu armastuse ja vihkamise piir
su tunnete tõus ja mõõn
me embuse soojus ja jahedus
me jagamise vahedus
seda me tahame

su hingetaust porine
minu sopase kõrval
me üksteist siin peseme
ja kerguse tunne me õlal
on see, miks üsteist siin vajame

su suudlus vaigistab janu
mu embus aimu sul annab
milline on su maailma taju
mida endas ta kannab
ja kes on lõpuks su kõrval

kes tähtis ja kusikl mujal
ei enam saa olla see täius
ma olen siin sinu kõrval
ja hinges on lõpmatu helgus
sest täna on siin ja praegu, siinsamas

ei otsi me tuleviku helgust
et kuskil mujal ja kaugel
on keegi kes puudub me elust
hirm et ei leia
on kadunud- lõpmata kaugel

Kaugus ei oma nüüd tähtsust
ma tunnen sind iga hetk
selle leidmise ääretu lihtsus
muutis me maailma kohe
ja enam ei osti me mägede tagant
ei otsi, sest leidsime juba
ja saime targemaks täna
tundes maailma lihtsust
ja  võttes vastu ta nõnda
me andsime rohkem kui saime
ja jagades kasvame ise
ja tõstame kõrgusse laine
selle maailmamere helgemas pooles
me seisame süda täis kindlust
ja mõlemad vastu saame
vaid ääretut ääretut helgust