Ma otsin oma kirge
kus ma käisin?
Kus kaotasin tunde
kus peatusin
mille ma haarasin taskust
millal ma palava kampsuni
tõmbasin üle pea
millal voodi kõrvale viskasin,
millal ma naersin
ja nutsin sealsamas
tundes, et olen üleni vaba
millal ma viimati uskusin
ja nii, et ei pidanud
mõtlema, et kas
on see päris või
teeskluse taga end naerma
pean ajama
et kurbus ei tuleks
naeruväärseks
pean ta ajama
Kas tooli kõrval
raamatu taga
mu kirg on maha kukkunud
loodan, et keegi kogemata
või vihuti ehk
kokku ei pühkinud
ega visanud ära
Pean uskuma ja tahan
et üles leiaks ta kiiresti
sest muidu võib tema teine
pool valesti minna
minna õigesti klappima
kellegi teise kirega
Friday, January 10, 2020
Tamm
Mu tunnete parema sirge
Sa laksudes endale said
Nüüd olid tundeis sa sirge
ja huulilt sain tõde ma vaid
Sealt voolas, mis peidus,
oli sajandeid vettinud tammis
ja lõputult kogunend kõntsa
seal leidus
su südame maja täis vammi
Uskumatuna tundub,
et oled mu kallim, mu päike
kui lõpuks tamm murduma pundub
tundub mu armastuse suurus nii väike
Pimedusega näinud meid kõrvalt
olin vaid
tundes nii õige ja tark
Ennast ja sind ei näinud ma kõrvalt
tunnistades olin olud vaid arg
Lihtne on vaadata päikselist päeva
ja öösiti sulgeda tunded ja silmad
mitte avada sombusel päeval
ja tormisel varjuda, peituda
sulgeda kõrvad
Tunnete puude raksumist kuuled
kui teiste elu kõrvalt vaid näed
oma kodudes maast väljas on juured
ainult vaatad, kui õitemeri ulatab käed
Kevade lõhnu ja tundeid sa kannad
endale teene oma südmes teed
valjusti lubad ja endale vannud
et sinu jões on voolavad veed
Tammide teke on kurb ja kole
seda aastaid ja sajandeid eitad
mugav on ju su enda vale
mille taha end lõputult peidad
Nüüd on kadunud valehäbi
et keegi näeb ja aru saab
enam ei hooli-
on kannatus läbi
minna vaid teisiti edasi saab
Allavoolu laseme me oma tammid
kas koos me suudme lükata puud
loodan et tarkus on võtnud meis maad
ja aru saame et taevaluud
ei ole nähtus akna taga
vaid tahe uuesti sündida
ja valgustada üksteise rada
ja enam mitte kunagi kaduda
eksida enda hinge taha,
vaid uuesti uuesti armuda
tammide kiuste
lasta me sängis vett voolata
Sa laksudes endale said
Nüüd olid tundeis sa sirge
ja huulilt sain tõde ma vaid
Sealt voolas, mis peidus,
oli sajandeid vettinud tammis
ja lõputult kogunend kõntsa
seal leidus
su südame maja täis vammi
Uskumatuna tundub,
et oled mu kallim, mu päike
kui lõpuks tamm murduma pundub
tundub mu armastuse suurus nii väike
Pimedusega näinud meid kõrvalt
olin vaid
tundes nii õige ja tark
Ennast ja sind ei näinud ma kõrvalt
tunnistades olin olud vaid arg
Lihtne on vaadata päikselist päeva
ja öösiti sulgeda tunded ja silmad
mitte avada sombusel päeval
ja tormisel varjuda, peituda
sulgeda kõrvad
Tunnete puude raksumist kuuled
kui teiste elu kõrvalt vaid näed
oma kodudes maast väljas on juured
ainult vaatad, kui õitemeri ulatab käed
Kevade lõhnu ja tundeid sa kannad
endale teene oma südmes teed
valjusti lubad ja endale vannud
et sinu jões on voolavad veed
Tammide teke on kurb ja kole
seda aastaid ja sajandeid eitad
mugav on ju su enda vale
mille taha end lõputult peidad
Nüüd on kadunud valehäbi
et keegi näeb ja aru saab
enam ei hooli-
on kannatus läbi
minna vaid teisiti edasi saab
Allavoolu laseme me oma tammid
kas koos me suudme lükata puud
loodan et tarkus on võtnud meis maad
ja aru saame et taevaluud
ei ole nähtus akna taga
vaid tahe uuesti sündida
ja valgustada üksteise rada
ja enam mitte kunagi kaduda
eksida enda hinge taha,
vaid uuesti uuesti armuda
tammide kiuste
lasta me sängis vett voolata
Subscribe to:
Posts (Atom)