Süldikeedu vahepeal 2

Ja jõuluaeg on käes, keedan ja hakin sülti- kellele ei tea.

Memm ja Emme tegid alati sülti, küll ei olnud jõulusid vaid näärid, aga sült oli kallerdunud ja kõva ja palju liha sees.
Need teadmised mul sealt pärit ongi, sülti ja pasteeti teen ikka nii nagu ema ja memm... et keema ja vaht korjata ja pasteedilisandid ikka tean sealt ajast kuidas panna.
Muretinast teen ikka veel nii nagu memm, kui magusasiu tuli, siis kiire purukook keldrist toodud mustsõstra- või pohlamoosiga ja et kartulisalatisse ikka õun ja värske ja hapukurk mõlemad ja vähemalt kahte sorti lihalist.
Maasikavõsude äravõtmine ja kurgikorjamine tulid taadilt. Taat õpetas ka et ei ole meeste ja naistetöid- kaevasime koos kasvuhoones ja võtsime kartulit, istusin traktoriroolis temaga, istutasime õunapuid, tassisime kive, tegime epo liimist pussnugadele päid ja põdrasarvest nagi, hammastest kaelaehteid ja panime lihatükke konservikarpi ja nägin imet, kuidas isetehtud imeliku masinaga sai karbid kaanetatud ja memm pani nad saunakatlasse keema.
Isa ja taat panid soolaliha saunalakke naelte otsa rippuma ja see liha, mis sealt siis lõpuks tuli- oi kui hea see oli. ja kui taat käis lumega metsas suuskadega, millel oli pandud talla alla põdranaha tükid, et tagurpidi karv hoiaks saapaid kinni ja need jalustest välja ei libiseks. Minu unistus oli saada kunagi nende suuskadega sõita... aga taati enam pole..
ja memmegi pole enam, on vaid taadi ja memme lõhn, on vaid helgus, ilmselt oli seal ka tülisid, aga mina neid ei näinud. Tean taadi käest, et võid ja pasteeti tuleb panna leivale niipalju, et hambad ei põru ja taluvõid soolvees pole vaja külmikusse panna, muidu seda on raske määrida leivale, kui tuled õuest töölt või tahad hommikul linnupetet võtta, sest tühja kõhuga ei tohi toast välja minna...
Memm õpetas, kuidas metsmaasikad peidavad ennast lehtede alla ja tuleb kükitada, kui neid näha tahad ja et saia ei tohi kunagi tagurpidi lauale panna, sest muidu tuleb nälg majja.
Ema õpetas, et kartulit ei lõigata supi sisse, vaid murtakse- miks seda ma ei tea siiani, õpetas, et maksakotletid on nagu soolased pannkoogid ja need on imelised. Et ka siis kui üldse raha ei ole, on võmalik mitte millestki laud katta ja tehe perele olümpiamängude vaatamise ajaks hunnik võilebu ja kui on klassiõhtu ja kõik peavad midagi viima, siis kõige populaarsemad ei ole poe küpsised vaid viimased kapinurgast võetud saiaviilud majoneesi ja apelsiniga, mille tõinaabriees merelt tulles kingituseks.... uskumatu, ma pole kunagi seda rohkem proovinud, kardan rikkuda mälestust.
Isa näitas mis puu on mis puu, aga ma ei tea seda siiani, aga sel hetkel tundsin, et olen tema jaoks tähtis ja tähtsam oli see, et ta rääkis, mitte see, mis ta rääkis. Okste põletamine metsas ja kibe suits, mis sealt silma tuli on siiani meeles ja see pikk musta värvi sviiter- isa oma- mida kandsin teismelisena kleidina ja ei raatsinud pesta, sest seal oli natuke isa lõhna- saebensiin ja mets.
isa õpetas, et peab aus olema, see on ainuke, mida keegi võtta ei saa sult, kas ta ise oli alati- ma ei usu, aga mõte oli tähtsam. Minagi räägin ju lastele asju, mida ma tahan neile öelda ilma, et ma ise alati nii käituksin.

Alguse asi 1

Seda ma küll ei mäeleta, kuidas ma sündisin- mõned pidid mäletama. Ju ma siis nii terav pliiats ei ole...
Aga kui ma kolmeaastaselt naelad uue, tühja, värskeltremonditud korteri seina toppisin- seda mäletan hästi. Ema võttis suure saunalina ja tõmbas mind seina küljest lahti ja mu peopesades olid väiksed mustad ringid- valu ei mäleta, aga ema mäletan.
Möödalibisedes mõned asjad veel korteriaegadest- olin kuus ja käisin ikka vanaema töö juures lasteaias, ta oli kasvataja. Olin ikka armukade nende laste peale, kes temaga koos said olla päev otsa. Memm alati ootas mind, aga ikka tundus, et teised lapsed saavad temaga rohkem koos olla, kuigi me elasime tol ajal koos enne kui nad Laukale õpetajate majja kolisid.
Tookord oli ema haiglas- ega ma päris täpselt ei mäeletanud, miks ta sinna läks, mul oli ju endal nii palju tegemisi naabrilastega mängimisel, et ajataju kadus ja ema oli tähtis siis kui "head ööd musi" sai ja oleme ausad, ma ei ole väga hell inimene, mäletan asju kuidagi väga enesekeskselt- arvestamata teiste tundeid... Ei tea kas kõigil on nii? igatahes tol päeval Memm ütles mulle, et jookse nüüd koju ja vaata, kas ema on väikese vennaga juba tulnud.
Jooksin, sest mulle tuli kohe meelde, et ma pidin ju saama väikse õe või venna- sain imeilusa paksu poisikese. Uksest sisse läksin peaaegu hiilides. Ema tuli vastu kuidagi ettevaatlikult ja malbelt, ilmselt olin ootamatult suureks kasvanud- tagantjärgi mõeldes. Mind viidi taha tuppa võrevoodi juurde ja seal ta oli. Selline ümmarguse näoga väike poiss, kelle suunurgast voolas triibulise rätiku peale piimanire. Ema pühkis selle ära, ma olin nii tasa- ilmselt kunagi varem polnud ma tundnud sellist helluse tunnet. See tunne tuli alles siis tuttav ette, kui oma lapse esimest korda kätele sain. Tol hetkel ei teadnud et olin saanud endale parima sõbra- ta oli nii pehme ja temaga ei lubatud mängida, kartsin et ta läheb katki, sülle ei saanud teda võtta ja mängida ta ei osanud- oli lihtsalt ilus ja armas... Eks me siis vanema vennaga tegime oma trikke edasi ja vaene ema. Siis ma ei saanud küll aru, mis tähendab kolm väikest last majapidamises, ega vist keegi ei saanud peale ema ja Memme.
Vanema vennaga pesumaja jõest üraskeid korjates ja kreegiraksus olles, me ju ema peale ei mõelnud- tuletan seda endae ikka ja jälle meelde, kui minu lapsed tundusid must mitte hoolivat- see ei ole hoolimatus, see on lapsepõlv ja elu ise endale. Õnnelikud olime kindlasti, välja arvatud siis kui vend mängis omavanustega ja mind kampa ei võetud või naabripoisid põletasid mu ratta kummid puruks või uputasid mu ratta sinna pesumaja jõkke ja mu vend ei hakanud neile vastu, kuigi ma ähvardasin neid temaga.
Mäletan, kui olin ükskord haige- kõrge palavik, ilmselt angiin või muud mõnusat oli mul. Kõik olid tööl ja mina pidin kodus lamama. Õues paistis päike- võtsin ema kõige ilusama kleidi, selline mustal taustal valged karikakrad ja imeilusad 10 numbrit suured valged, kontsaga kingad. Läkisn nendega liivakasti ja võtsin soenduskoti ka, sest ma olin ju haige- see on selline riidest kott, kus sees mingid voolikud, mis soojaks läksid ja selle pidi panema pistikusse igatahes. Nii ma tegingi, läksin ema kleidis ja kingades soenduskott kaasas liivakasti- päike paistis, torkasin soenduskoti pistiku läbi puulehe ja võtsin kaissu ja nii mu ema mind sealt siis avastas, kui töölt koju tuli... sain sellise sõnasõja, et mäletan kuidas mul oli hirm nahas, igatahes peksa ma seekord ei saanud, arvan, et mind päästis see haigus tookord. Ema oli kuri ja hell korraga- ma ei mäleta kui vana ma olin, igatahes koolis ma veel ei käinud.

Sekundeid püüdes

Kas teil on juhtunud nii, et ootate kaua juba vestlust ühe kindla inimesega ja kui see käes on, siis toimub tardumine- peas mõtted tuiskavad kohutava kiirusega, aga ühtegi sõna üle huulte ei tule.
Pobised mõned viisakusväljendid ja oled kohmetu või naerad ülevoolavalt. Naerad mõeldes samal ajal, kui lolli olukorda sa ennast oled pannud ja sa ei saa kunagi tagasi seda jutu algust, kus sul oli alles kõik see, mis sa tahtsid näida....
Aga see kadus ja ole õnnelik, sest nüüd ta teab, et oled samasugune inimene nagu ta ise ja tegelikult olite mõlemad sama kohmetud ja need vaikimise sekundid ja tobe naeratus rääkisid rohkem, kui tuhat sõna...
Ja keegi ei teeselnud, et oli keegi teine- lihtsalt kohmetusite koos ja see liitis, mitte ei lahutanud, kui te ise seda tahtsite.

Kadunud lumi

Nii nagu kadus lumi, mis oli mu lapsepõlvedes, nii kadus palju muudki.

Ja see on hea.
See on otsus, et see on hea, kadumistest tuleb leida see positiivne osa, kuidas seda teha õpid alles aastatega. Mina nüüd proovin. Proovin nautida seda, et minu elust on kadunud kõik see, mis taksitab edasi minemast, kõik see mis veab mutta- ehk siis minu enda halvad mõtted, kedagi teist pole mõtet süüdistada- olen tänulik, et õpetasite mulle seda, mille peale ise ie tulnud.

Poleks ju kunagi tulnud selle peale, et laste kodust lahkumine on edasiminek ka minu elus, neile vabaduse kinkimine on tiivustus ja helgus, mitte kurbus. Et armukadedus teeb lolliks, seda teame me ju kõik, aga et lastega seoses tuntav tunne, kui talle on sõbrad jm tähtsam kui ema, et see on armukadedus, sellest olen aru saanud alles nüüd. Et lapse kodust äraminekul poetatud pisarad on enesehaletsus- seda tean ka nüüd paremini, kui kunagi varem.
Olen nüüd õnnelikum, et nad on lennanud ja rännanud, et neil on sõbrad ja pruudid, et neil on oma tegemised ja nad tahavad tulla mu juurde oma vabaduses, mitte süütundest.

Vabaduse tunne on helge, tingimusteta ja ilus.
Olge vabad!

Naine

Naine

Naise õigus olla naine

annab rahu hingele,

kui on keegi, kes sellest

aru saab veel

peale naise - on õnn

kui ei - siis lootma peame imele...

Neid hetki, kui me aru saame

oma õigustest on väga vähe -

et olla naine

ei vaja õigustust

ja õnn on, kui

kohtame me meest,

kes ei sea meil raskeid raame,

mis toidab tema kivist arusaame

ja mees on pehme

ning meie rada hoopis sirgem,

kui võiks arvata ja olek oleks hoopis virgem,

kui seda märgataks...

Mul on õnn olla naine,

nagu Sina - sõber

tean, et privileeg on see,

kuigi kohtustuski vahel,

ning, et NAINE -

see sõna juba väga vägev

Sa oma väärtust kanna

ja hoia ja anna

ja ennast ära kaota iial

ning ära alla anna!

Sa oled hingematvalt ilusa

ja suure hingega

ja suudad teha kõike elus

kõrgepingega

ja vajadusel maandus oled

ja piksevarras

on Sinu nimega...

Nüüd tead, miks Sind

hinnatakse Naine

Sa ei püüagi ju olla parem,

panna selga võõrast rüüd

ja oled kindlalt omal kohal,

sest see, kes oled, ongi

kõige parem

ja Sind ma tahan leida

sellisena alati

ja jääv väärtus kallis Naine

on see, et oled lihtsalt naine.

Mis maa see on?

Mis maa see on ????

Mis maa see on,
kus sõber koorib sõbra naha?
Mis maa see on,
kus vend viskab kirve otse õele selga...
Mis kuradi maa see on kus ema reedab lapse???

Mis koht see on, kus lähedane on vaenlane ja
võõras teeskleb sõpra?
Mis elu see on, kui Sinu pere on kogu aeg ohus
ja sinu sõber on kogu aeg hädas?

Alguses öeldakse,
et Sa näed nii hea välja,
et oled alla võtnud,

aga pärast vaikivad ja räägivad omavahel,
et ta nägu on auku vajunud....
ei tea kas ta on haige-
ei ta pole haige - - - ta on kaua kaua aega olnud näljas
ja ei olnud sõpragi, kes oleks süüa toonud,
sest ta ise ei teinud suud lahti,
et öelda peale oma nõmeda uhkuse taha pugemist
midagi peale selle, et kõik on hästi....
ja pärast kirub, et kedagi ei huvita-
kuradi hiromandid peavad kõik ikka olema-
rääkige inimestega kartmata,
et teid ei kuulata, keegi ikka kuuleb!!!



Nüüd elan teisiti -
nii kõlab otsus ja ema olen parem ja
laps ei pea muretsema, et tema arvelt
elab keegi teine
ja parasiidid kolivad nüüd maalt välja,
sest nüüd on selleks õige aeg

ja lilled kasvavad ka Sinu aias
ning võlg on võõra oma
ja kui julged teha
julged ka tunnistada
Teater on edaspidi laval, mitte elus
ja mitte keegi ei häbene olla hea...

Valikuvõimalused on reaalsus
 ja keegi ei pea küürutama mõttetuse koorma all
mõeldes kogu aeg,
et millal see otsa saab
Lollus selles riigis on taunitav
ja lapsed ei karda isa,
kes tuleb koju ja ei naerata kunagi,
sest tööl oli täiega sitt päev
ja nii juba kolm aastat järjest

ja töötukassa ukse taga ei oleks nii palju tuttavaid,
kellega Sa seal oma kohustusliku igakuise teidi ajal suitsu teed,
mis on ilmselgelt liiga suur luksus
ja sa ei jäta seda sellepärast maha,
et see riisuks sult viimsedki väärikuse riismed
ja jätaks iseendale tunde,
et isegi seda ei saa sa endale lubada...
 kõhtu keegi ei näe...

Ja su äripartner ei müüks Sind maha koos saba ja karvadega,
sest talle oli nii kasulik,
Sellel uuel maal võlgneks ta Sulle vähemalt selgituse
ja võtaks vastutuse väljapetetud raha eest,
mis aitasid tal parema tehingu teha
ja kõik asjaosalised ei teeks sellist nägu enam mitte kunagi,
et nad ei teadnud sellest mitte midagi
ja me kõik oleme koos ohvrid
ja üllatus on meie teine nimi

Nüüd julgeme ütelda, kui meile miski ei meeldi
ja me ei pea enam värisema,
et sellega kaasnevad sanktsioonid,
mille haavu lakud pärast pool elu
Naised ei tõmba enam ringi,
selleks et küüned oleks pikemad ja tissid suuremad
Mehed ei tühjenda end mööda küla vastutamata tagajärgede eest
ja abordirahad ei oleks kogu aeg kapis valmis
ja lastel oleks sünnitunnistusel ka isa isikukood,
mis ei tuleks pelgalt kohustusest.

Ma tahaks väga, et mu maal ei tuleks pedofiilid enne vangist välja,
kui nad on gastreeritud
ja poisid läheksid vabatahtlikult sõjaväkke
ja tüdrukud ei näljutaks end läbipaistvaks,
sest see on ainuke õige vorm meie ühiskonnas
ja me ei peaks kiruma kogu aeg valitsust,
sest me ise ei julge ühtegi negatiivse alatooniga otsust vastu võtta

Me kaitsme oma lapsi kodu- ja koolivägivalla eest
 ja ei põe kui sellepärast saab meil olema märk küljes
Teame et õige hõlma ei hakka keegi ja käitume vastavalt...

See on see maa, kus tahan kasvada inimeseks,
seal on see võimalus
Hundid ei söö Su lambaid ära,
lastel on, mida õhtul voodis lugeda...

Lõhn

Lõhn on kadunud
Mu abielu on läbi
ja ma arvutan
kas jõuan kinni maksta
seda läbu
mis kaasneb sellega

kas on mul jõudu
võidelda ja maksta kinni
need jäänused
mis pudenesid
ja mina ühes nendega

kas on mul südant mitte nutta
ja jätta alles väärikus
mis ainus asi, mida võtta
ei saa Sa, vaid trampida ja  lõhkuda
ja loodan, et mu tunne
nagu naudiks seda mees,
kes mulle oli kõik,
kui vajusin ta hoolde
unustades kõik
ja tajusin
et ainus kindel kalju
on ta peale kuristikke

Nüüd samal kohal seisan
kus mustav sügavik
ja jälle ennast peidan-
kohe tuleb sama hord
ja topivad mind puuri uksest sisse-
sama ratas ootab
kus pooleli jäi jooks tookord...

Elus ma ei lootnud,
et leian samast kohast end
et miski pole muutund
ja ma jooksen
samas suunas, sama arvu ringe
selles võikas rattas

Teie kaugelt mööda minge
ja nautige, sest päev,
kui naaberratas selles kauges kuristikus
ka teie jaoks on jälle lukus

Aga tuhat korda parem
on olla selles ringis
kui joosta vabalt ringi
ja valetada iga päev
et oled vaba hing
joostes mööda seina ääri
ja mõeldes, mis sa mõtled

Ses rattas olen vabam
kui su kaisus
kus armastust sul jagan
ja vastu saan ma ainult haisu....

Mälestused ja igatsused

Täiskasvanud naine ja hakkab nutma, kui selgub, et mu 24 aastane poeg ei saa ööseks minu juurde Hiiumaale tulla...
Uskumatu- see paneb mõtlema, mis on need igapäevased igatsused, mida surud alla ja varjad, nagu oleks enda ees natuke piinlik. Pole ju põhjust...
Igatsen taga vahel seda tunnet, et peenrad on rohitud ja jookseme või sõidame ratastega mere äärde õhtul, kui tegelikult ei olegi enam nii palav, kui päeval, kui tahtsid ainult ujuma ja nüüd enam ei tahagi nii väga, aga lihtsalt nüüd saab- enne oli töö- tunnen sellest tundest puudust, sest sellist vabanemist ja vabadust ja väärtust oma ajale ei ole ma kunagi hiljem niimoodi tundnud. See tundus ääretu maailm ja luksus, millest ei saanud keegi aru, kes polnud päev otsa peenravahel paistes kätega raudnõgeseid ja söödapeete eradanud... See oli vabanemine- korraks vaid.
Igatsen oma vanema venna järgi, kellega meie teed on kaugeks jäänud, mulel meenub, kui korjasime mustsõstraid ja röökisime laulda et ei ole üksi ükski maa... see on mingi asi, mis on südames sügaval ja seda tunnet ei ole ma rohkem kohe us, see oli suur ja võimas ja ühteliitev-kuhu see kadus?
Igatsen seda Tunnet, et kui olin haige, siis ema pani voodi kõrvale tabureti, sinna peale kuuma tee ja  kraadiklaasi, rohud ja käsi iga natukese aja tagant pead silitamas ja huultega palavikku katsumas, kraadiklaas ei olnudki vajalik ja ta alati teadis kuidas ja millal on vaja rohtu anda.
Alati kui minul lapsed haiged olid, siis tundus mulle et ma ei ole küllalt hell nendega, nii nagu oldi minuga, et ma ei osanud piisavalt ilusti panda tekki nö ääre alla nagu minu ema tegi.
Igatsen seda tunnet, mis oli siis kui ema oli mandril ja isa tegi meile süüa ja proovis isegi väga ilusat viltust patsi teha, tema meeleheaks ma ütlesin et mulle meeldib ja kui kodust välja sain võtsin juuksed lahti ... küllap ta teadis seda...
Igatsen seda tunnet, kui olin oma vastsündinud esimese lapsega kahekesi ja sain hõisata oma saavutuse üle südames-ta on ainult minu oma ja ma sain sellega hakkama!!! Nüüd on ta 24 ..
Mäletan, kui mu tütar sai üheseks ja ma sain aru, et tal on samuti ainult see üks inimene, kes teda süles hoiab, seega mina pean ja olen tal alati olemas. Olen olemas iga kord, kui ta mind vajab- nii nagu siis ...
Väikese poja lillat nägu ma ei igatse, küll Aga seda tunnet, et saime hakkama, ta muutub roosaks ja sõnaosavaks kavalpeaks, kelleta oleksin hoopis kärsitum ja halvem inimene kui praegu.
Igatsen üle ukseläve kandmist ja hommikust kõrbenud omeletti, mille mu armastatu mulle voodisse toob ja ei olegi tähtis see maitse vaid tegu...mis panen edasisele elule aluse ja põhja,mida ei suuda hävitada lugematud tülid ja lahkarvamused. Ikka meenub lõpuks armastan pilku mehe silmis ja suure südamega mulle mõeldes tehtud toit ja kõik muu ja argine ei tundu enam nii tähtis.
Uskumatud igatsused, aga need kõik on olnud mu elu, ka nüüd kui muutnud on kõik, mis üldse saab muutuda, poleks kunagi osanud arvata, et 42 aastaselt algab uus elu. Olin alati kindel, et elu on selleks ajaks paigas ja mõnusalt väikekodanlikult rutiinne ja argine.