Mälestused ja igatsused

Täiskasvanud naine ja hakkab nutma, kui selgub, et mu 24 aastane poeg ei saa ööseks minu juurde Hiiumaale tulla...
Uskumatu- see paneb mõtlema, mis on need igapäevased igatsused, mida surud alla ja varjad, nagu oleks enda ees natuke piinlik. Pole ju põhjust...
Igatsen taga vahel seda tunnet, et peenrad on rohitud ja jookseme või sõidame ratastega mere äärde õhtul, kui tegelikult ei olegi enam nii palav, kui päeval, kui tahtsid ainult ujuma ja nüüd enam ei tahagi nii väga, aga lihtsalt nüüd saab- enne oli töö- tunnen sellest tundest puudust, sest sellist vabanemist ja vabadust ja väärtust oma ajale ei ole ma kunagi hiljem niimoodi tundnud. See tundus ääretu maailm ja luksus, millest ei saanud keegi aru, kes polnud päev otsa peenravahel paistes kätega raudnõgeseid ja söödapeete eradanud... See oli vabanemine- korraks vaid.
Igatsen oma vanema venna järgi, kellega meie teed on kaugeks jäänud, mulel meenub, kui korjasime mustsõstraid ja röökisime laulda et ei ole üksi ükski maa... see on mingi asi, mis on südames sügaval ja seda tunnet ei ole ma rohkem kohe us, see oli suur ja võimas ja ühteliitev-kuhu see kadus?
Igatsen seda Tunnet, et kui olin haige, siis ema pani voodi kõrvale tabureti, sinna peale kuuma tee ja  kraadiklaasi, rohud ja käsi iga natukese aja tagant pead silitamas ja huultega palavikku katsumas, kraadiklaas ei olnudki vajalik ja ta alati teadis kuidas ja millal on vaja rohtu anda.
Alati kui minul lapsed haiged olid, siis tundus mulle et ma ei ole küllalt hell nendega, nii nagu oldi minuga, et ma ei osanud piisavalt ilusti panda tekki nö ääre alla nagu minu ema tegi.
Igatsen seda tunnet, mis oli siis kui ema oli mandril ja isa tegi meile süüa ja proovis isegi väga ilusat viltust patsi teha, tema meeleheaks ma ütlesin et mulle meeldib ja kui kodust välja sain võtsin juuksed lahti ... küllap ta teadis seda...
Igatsen seda tunnet, kui olin oma vastsündinud esimese lapsega kahekesi ja sain hõisata oma saavutuse üle südames-ta on ainult minu oma ja ma sain sellega hakkama!!! Nüüd on ta 24 ..
Mäletan, kui mu tütar sai üheseks ja ma sain aru, et tal on samuti ainult see üks inimene, kes teda süles hoiab, seega mina pean ja olen tal alati olemas. Olen olemas iga kord, kui ta mind vajab- nii nagu siis ...
Väikese poja lillat nägu ma ei igatse, küll Aga seda tunnet, et saime hakkama, ta muutub roosaks ja sõnaosavaks kavalpeaks, kelleta oleksin hoopis kärsitum ja halvem inimene kui praegu.
Igatsen üle ukseläve kandmist ja hommikust kõrbenud omeletti, mille mu armastatu mulle voodisse toob ja ei olegi tähtis see maitse vaid tegu...mis panen edasisele elule aluse ja põhja,mida ei suuda hävitada lugematud tülid ja lahkarvamused. Ikka meenub lõpuks armastan pilku mehe silmis ja suure südamega mulle mõeldes tehtud toit ja kõik muu ja argine ei tundu enam nii tähtis.
Uskumatud igatsused, aga need kõik on olnud mu elu, ka nüüd kui muutnud on kõik, mis üldse saab muutuda, poleks kunagi osanud arvata, et 42 aastaselt algab uus elu. Olin alati kindel, et elu on selleks ajaks paigas ja mõnusalt väikekodanlikult rutiinne ja argine.