Heart

I don't need reason to love you- that's is like that,
Always,
please don't give reason to leave you,
I'm not ready for that
Never
I was open myself to get
All your heart and soul
I give you my trust back
What you was helping me found

Järv

Ma jagan ennast ja tundeid
Jagan ja petan
Petan ennast ja tundeis
Olen ma vale
Ja austuseta
Ennast ei suuda ma
Petta
Samas ka muuta
Ennast ei soovi ma näha
Ausana
Ja samas elada auta

Kuidas on võimalik
Olla ja suuta
Armastada ja muuta
Karistuseta suuta
Elada ja uskuda
Et oled aus

Et see mis teistele teed
Jääb sinna
Ja näitab sul teed
Valest välja
Ja õigeks sa jääd

Kuidas veel vaatan peeglisse
Kuidas olen veel enda ees
Selge ja sirgena
Maandun veel omade ees
Tundes end õigena

Armastust puhast veel kust
Leian
Ja jagada saan
Kui mu peeglis
On mõrad sees ja must
On ta taust ja elulaad
Mille ise vaatasin sinna

Kuidas on võimalik pesta
End puhtaks sest
Tegude merest
Mis ongi mu tegelik kest
Ja jõuda sisuni
Ma tahaks loota
Mis on puhtam
Kõigest sest
Mida ma peeglist näen
Ja tahan siinkohal muuta

Ehk ei olegi alust
Selle muutmiseks põhjust
Ehk kahtlesin vara
Ja valust
Tundsin endas kõhklust

Ehk on mu elu
Vaid täis värve
Mida ma mujal ei näe
Ja keset laiuvat järve
Ma lihtsalt ennast ei näe

Kallas on kaugel
Ja usk on kõikuma
Löönud
Võib ju olla et vaid
Teiste elus ma
Esindasin värve
Ja nende hallides laikudes
On nüüd midagi
Muud ja kallist
Mida nad muidu
Ei oleks kohanud
Kui poleks jätnud
Ma jälge
Mida nüüd
Õhtu lõpuks on
Ka hämaras näha
Kõikide peeglitest...

Olen ehk rohkemgi väärt
Kui katkine klaas
Ja tahmunud tuba
Armastus, mille
Killud maas
On vaid kujutlus
Mu elus on värve
Ja oskus ses näha
Elurikkust ja taas
Anduda kirele
On uus võimalus
Mõõtmatus järves...

Kõhklus

Võõras maa
Kas oled olnud ravija
Kas annad uue alguse
Sa elule

Kas olla kodust
Eemal kogu melust
On õiglane ja vajalik
Olles õuge või
Enda vastu valelik

Kas peaksin uskuma,
Mis räägin
Või uskuma, mis tunnen
Tajun

Kas enda ees ma aus
Või enda sees ma aus?
Kumb õige, kumb on vale
Ja millal saabub õige aeg
Kas tõde ongi hoopis kole
Ja olen enda oksa saagind,
Enda vastu olnud võlts
Kas olen endal pähe istund
Ja tegelikult olen kõnts

Vara veel, ma ütlen endal
Otsuseid ma veel ei tee
Seda võimalust veel endalt
Jäädavalt ei kustuta

Tunnen et ma kaon
Ja kuhu
Seda näitab aeg
Kas minu puust on
Järgi ainult puru
Või muudki teha saab
Kas voolida saab kõdust
Samba tugeva ja pika
Või unelmad sest
Teise ilma udust
Mind painavad ses
Pärisilmas ikka

Kas olen kaotanud
Siin tüki endast
Või võitnud miskit juurde
Kas kaotasin ma kodu
Või leidsin teises maailmas
Ma hoopis uued juured

Annan võimaluse mõista
Armastada, tunda
Uusi asju vastu võtta
Ja üles leida enda

uue alguse kirjad vanale kallimale

istun ilusas öös ja kapid said tühjaks... 

Pakime. Nii äge on mürgine lõke, mis põletab ebavajalikud asjade kuhjad ja hingel hakkab kergem, lõpetamata asjade otsad tuleb kinni siduda, et pikal teel midagi ei kraabiks. 

Jube vastik tunne kui kogu aeg tahad käega üle selja ähmata, et miski häiris....

 Enam mitte, kootud uus kleit on kvaliteetsest ühejutiga lõngast.... Ükski ots ei torgi - nagu siid, tean et aja jooksul tuleb katkenud otsad heegelnõelaga sisse tõmmata et teised ei näeks, mina tõmban välja, et mind ei torgiks- teised võivad ju näha et okkaline, aga mul siidine...

Imeline hommik- 10 päeva

vabaduseni, kuigi tean et selle leidmiseks enda seest ei pea kuskile minema,peab uskuma ja nägema, silmad avama ja vaatama. Vahel tuleb kasuks endastkaugemalt vaadata, mõista, kus asud ja mida teed, kes sa oled ja kes sa tahadolla. Mõista ja saada aru, saada, et oleks midagi anda, anda- et energiakasvaks ja vahetuks. Võib-olla ükspäev ma ei pea minema, vaid saan jääda jaolla ja armastada, ükskõik millises maailma otsas.

Tundsin peale iga sisemist otsust, et see oli vajalik ja täiuslik just selles hetkes
Need ei olnud raisatud aastad, see oli kooliraha
luba mul olla see kes ma olen
x

Helluse vajadus organismis on muutunud talumatuks ja kriipivaks
Tean, et see tunne tuleb ja läheb- nii on ta ju teinud iga kord
Valikute üle järele mõeldes ei tea kunagi kas tegin õigesti, aga jäin ausaks enda ees





ja tundsin kuis puude süda lõi ja mullast võrsus rohi




kahetseda ei ole vaja, ei ole vaja tunda, et keegi ei saa sellest aru
pole tähtis, kas saavad
ise saad ja vajad ja tunned, see ongi su enda elu
see ongi vabadus valida, see ongi tunde suurus ja õigus elada
oled saanud selle sündides, oled teeninud selle üle möödunud elu astudes sellesse siin ja praegu
elanud aastaid raisates ja sellest õppides,
et enam ei raiska sa sekunditki tunnetamata,
mis see annab ja mida saad anda
enam ei raiska minutitki nautimata, 
kardame kukkuda- see on loomulik
kardad kaotada- aga mis sul kaotada
võtta on palju ja need kelle jaoks oled oluline armastavad sind nii
nagu sa oled siia ilma kasvanud
ka siis, kui teed esmapilgul andestamatuid vigu,
mis antakse sulle andeks su enda poolt,
kui mõistad lõpuks miks sa neid tegid

need ei olnud möödunud varjud
see oli tulevase valguse poole minek

ja te tunned rõõmu minust ja mina saan anda sulle käe
olles su kõrval, nagu sina olid mu kallis..


x

Uus elu on justkui juba alanud- vabadus minna kuhu tahad ja millal tahad, olla see kes tahad olla ja ometi..

inimene on imelik- igatsed raame, mis on aastaid piinanud ja kui neid ei ole on miskit puudu. imelik..

see nagu mingi suure tööga, millega oled tegelenud ja tahtnud valmis saada kaua aega ja oled põrganud raskuste vastu ja saanud aru, et teed valesti ja teed ümber ja see on võtnud kümme korda rohkem aega, kui planeerisid ja aastad jooksid eest ära ja kadusid käest ja siis.... siis sai ta valmis, sai valmis ja enam ei olnud seda rutiini... enam ei olnud seda kohustust, oli teenitud palk ja rahulolutunne, mis on kombeks - peaks ju olema, aga ei ....

sa tunned prosessist puudust…

Minu õppetund on elada hetkes ja mitte tunda puudust sellest, mida muuta ei saa ja mis on olnud… mõtlemata asjadele, mis ei sõltu meist enam

Tolmused jalad ja sõber

Pimedus-
Ma ronisin välja
tasakesi
üle ääre piiludes
kas julgen
Valgus-
mind sinna tõmbab
tunnen, et minema pean

Kas keegi, kes pole põlgus
seal on
ilma kriitikata, kes vaatab
mu üleni porist keha
ja hinge
ilma ütlemata- ta jaatab
võtab vastu ja
annab teed

sillutab mõned katkised kohad
võtab vaevaks vaadata
tunda minuga koos
olla kohal
tõstab käe
suunda näitama

näen keda sõbraks saan kutsuda
kellele korda läheb
kes allika suunas minuga koos
hakkab astuma
hoides samal ajal veel käest

peale uuestisündi
on jalgades värin ja häält
minust ei tule
on keegi, kellele olen väärt ka siis
olles räpane
sättides minekule

ta takistusi ei tee
sest teab see uue elu algus
ta toetab mind hetkeks veel
kui eemal paistab mu valgus
ja näitab mulle teed

aitäh- ma pomisen vaikselt
üle huulte see kukub sealsamas
ta vaevalt kuulis
ja tajus tajus mind vaikselt
nägin seda ta huulilt

ma tänan kui allika juures
ta mulle ulatab vee
minu sisemist põlemist kuuldes
ta toetab mind ikka veel
taedes et kohe ma lähen

ma kaon sellest hetekst
pesen maha sest eelmisest elust
oma patud ja pori sest retkest
mis möödas ja melust
jääb maha vaid räpane rada

ma alustan uuelt lehelt
võttes vastu allikavee
võttes puhta ja kuiva lehe
läbi hella sõbra käe
ja ütlen aitäh
ma tänan mu kallis sõber
et olid siin mulle toeks
andes aimu ja suunda ja taju
et sest üleni välja ma poeks
ja kuhu ja kuidas ja valjult
Sina mul näitasid teed
üle pika ja terva kalju
juhatasid mul teed

Allika juures me nüüd
peseme möödunud pori
läheme uuel teel
ja sõprus on paksem kui veri
raputan jalgdelt tolmu
ja lähen oma teed
aga sinu süda mu kalju
ja tean sinna tagasiteed
ja tean et mu pehme ase
ootab mind iga kell
nüüd end aidata lase
ma olen su vastu hell

sest minu selg on nüüd sirge
ja minu leht on puhas
minu vaim on virge
sest kasvasin puhtaks kullaks
tänu sinu kirele

Maskide langemine

Lennutasin maski
kauge kaarega
habras kivi lendas katki
Nautisin ja naersin
mõnuga

Nüüd oli aeg sest lahti saada
end anda vabaks elule
Ma elan jälle- vaata
naeratan, naudin ja andun
elule

Vaevalt jõudsin alustada
selle tunde nautimist
jõudsin juba panustada
mõista, tunda tuule suunda ja
alustada pautimist

Tuul muutus tuulevaikuseks
ja purje kukkus kokku
aerudega purjekas
sel pole jõudu ja tõmbas minu elu
jälle lukku

Maski tükid kogusin
liimisin
ja panin ette jälle
Endal pähe tagusin
et kaldalt vaadates on tormine
ja merelt lauge,
siis elamata jätan selles elus jälle mõne
aastakümne

ehk mõni päev see mask
äiksetormis sulab
ja liim mis seda koos veel hoiab
on nõrgem iga kord ja
tuul see minu purje tagasi toob tee ja sihi

Me kõigi laevad kaugelt
tunduvad ju liuglevat
samal ajal istume me
aerud käes ja maskid ees
tuulevaikuses
teeme, mis meil hästi välja tuleb
aerutame elu eest
purjepaadis ilma hoota
hoides ainult pinnal ennast

Tööd me teeme elu eest
põgenedes elu eest
seda oskame
ja kindlalt
tunneme end selles paadis
ise teades, kui me julgeksime
viskaksime maskid eest
ja naeratades laseks tuulel
teha kogu töö
nautides et läbi tulest veest..

Elavad ja surnud

Elavad ja surnud
Mõni tuultes murdund..
Kumb?
Kas see, kes teises ilmas tantsib
või see kes selles ilmas otsib..

Vastust kumb on esiplaanil
kellele me elame
Kas elu uusi pilte maalib
kellena me oleme

või ammu länud kujutlused
paremad, kui elus olid
kaunid kaunid unustused
kas selles elad ikka veel
või suudad minna edasi
suudad leida rada veel
või olla ainult tagasi

tagasi ses mälestuses,
kus surnud helged näivad
ja oma lapsed ahastuses
su elust lihtsalt mööda käivad

sest kokku saada võimatu,
kui nemad olevikus
ja sina rändad unistustes
ainult helges minevikus

Siis sinu elu minevik on juba täna
Ja sinu tulevik neis kahjuks kaob
kas oled rahul sellega, et maal on valmis
ja uued värvid ainult teiste lõuenditel

Maal koltub
muutub, tuhmub, tolmub
ja ei varsti enam keegi tea
mis tunded, värvid elurõõm
on peidus mulla all

samal ajal elust rõõmu
lase tunda teistel
ja ära puista virtsasõõmu
tuleviku kaevu
siin kord elus kanna maski
ja lase mõelda helgelt
kust sind nüüd siis valla lasti
et esimene kord
sa olid elus aus ja kustutasid tuleviku meeltelt

Hingesugulane

Niikaua kui otsida võid kohata ja mööduda ja mitte aru saada..

Otsimise lõppedes hakkab päris elu, tuleb sulle vastu, naeratab- kaob; tuleb sulle vastu - naeratab ja jääb. Sinu tarkus on ära tunda ja teada anda, sest me ei loe mõtteid. Me kahtleme endis ja ka nemad kahtlevad, me jookseme oma tunnete eest ära ja vaatame ehk kunagi avaldub see kuidagi kummalisel kombel, ilma et me ise oleks midagi teinud... nii on viisakas... nii oleme harjunud

Kellel seda viisakust ja valehäbi vaja on, kui võime kaotada oma teise poole, poole, mille leidmisest me isegi ei unistanud enam.

Me olime käinud mööda augulist teed ja kraavikaldaid, üks jalg kogu aeg pikem, kui teine ja küljelihastes tõmblused ja seljas valu ja hoidusime kraavi sisse kukkumast tervise hinnaga mõeldes ainult sellele, kuidas ellu jääda arusaamata, et sellel teel kaotasime kõik tunded, sest võitlesime... Võitlesime iga päev selle nimel, et mitte kukkuda.
Kordagi tundmata ja elamata hetkes, kordagi lahtiste silmadega ringi vaatamata, kordagi keerutamata ja hulkumata sihitult, kordagi eesmärgita liikumata.

Kas see õppetund on võimalik kunagi ära õppida ja tulla siia maailma, tänasesse päeva ja hetke? Kas on võimalik avada silmad ja häälepaelad nii, et hingesugulane sind kuuleks- nii et ta ei käiks mööda kraaviserva silmaklappidega ja sisemise võitluseta.

Kas on võimalik, et kui ta on su hingesugulane, siis samal ajahetkel kukuvad tema klapid ja seisatab tema ja keerutab ja vaatab ja lõpetab võitlemise ja ei tunne valehäbi tunnete pärast, mida ta tunneb just praegu, julgeb samal ajal ütelda, ma tunnen.... Kas see on võimalik?

Kas see ongi hingesugulane, kes sinuga samal ajal kraaviservalt aasale tuleb ja sihitult kulgedes liugleb otse su suunas sinu enda kulgemises?

Kas see on võimalik?

eneses

vabaduse ilu su enese sees
armastuse valguses keeb
õnnetuse umbrohi ei kao
me jätame endast vaid vao

me tunneme teisi ja teame kuis õige
ja endas me valgust ei näe
vaid müüri, mis kaitseb me hingi
selleni tõusta ilma toeta ei jõua
aitan -
ja ulatan käe

vastu saab võtta, kes valmis
ja tahab
tahab elada, nautida, tunda
oma müürist ta tükikest jagab
ja näe -
armastus valguses keeb

su enese südames olemas
kõik mida otsinud oled

oled leidnud vaid teiste radadel
enda omal sa seisad
nähes vaid seda
mis võõrastel kallastel
kus elu rajab kiiresti teed

tundmata enda teed,
sest paigalseis on tagasitee...

suured silmad...

Hirmude silmad
on suured
varjude hallades
juured

tegemata jätmise
tuuled
etteheite varjudes
kuuled

armastuse lubaduste
hellust
enda sees karjumas
pelguses
tunned ja vabaks
ei saa
minna ei saa
öelda ei saa
su huuled...

Muutused

Kui su elu on käinud rada, kindlat rada, aga sa pole aru saanud sellel astudes, kui käänuline see on, sest tagasi mitte vaadates on ju ees helge ja sirge tee ja kui kurvid on lauged siis ei saa aru, kui palju kurve on juba seljataga. Küll aga mäletad järske tõuse ja orge, auke eluteel ja nendest väljaronimist.
Astudes oma teelt kõrvale saad seda kõrvalt vaadata, kahjuks ei suuda enamus inimesi vaadata kõrvalt ja ega minagi osanud.
Lihtsalt ükspäev olin sunnitud, sest teist väljapääsu ei olnud- olid ainult valikud, mille tegemist ma ei saanud ise otsustada. Valik valis end minu eest, kui mu poeg ja mu mees olid teineteise vihkamise tipul ja mina olin seal vahel. Ma ei suutnud enam reageerida, keha reageeris minu eest.
Ma tõusin enda kõrvale õhku ja nägin seda kõrvalt või kohalt, mäletan aegluubis mõtteid, mille mõtles justkui keegi teine- kui ta läheb talle kallale, siis kutsun politsei, kes on provokaator, kellel on õigus, ma ei anna talle kunagi andeks kui ta mu pojale liiga teeb, aga ta juba tegi, sest poja süda tilgub verd, kas füüsiline valu peab nüüd tulema peale aastatepikkust emotsionaalset vägivalda, kui see praegu kõik juhtub, kas me siis saamegi koormast lahti kõik koos jne jne....
Koorem jäi, astusin tagasi samasse ratta ja veel kaua käisime seda kõik koos, aga ma oskasin nüüd käia aegajalt vaatamas kõrvalt ja ringi, sain aru, et on teised rajad ja need pole mulle suletud, need on olemas ka minu reaalsuses ja need on käegakatsutavad, neid mööda on võimalik astuda, ka mina saan sinna minna astuma ja edasi minema, ma ei pea olema oma rajas lõksus, ma lihtsalt olin nii arvanud.
Ma õppisin endast välja minema selle head mõttes, ma hakkasin seda tegema järjest sagedamini, sest ma ei tahtnud kohal olla. Tahtsin seda teist reaalsust. Ja mida päev edasi seda paremini sain aru, et teine rada on mulle parem.
Tegelesin selle raja tundmaõppimisega kaua aega, aastaid.. ja lõpuks osutus võimatuks sellel mitte käia ja teine normaalsus sai Minu omaks, aga mu mees ei tulnud seda isegi vaatama, ma kutsusin, kartes, et ta tuleb ja samas kartes et mitte. Ta ei tulnud, ei märganud minu kutset ka siis kui ma karjusin.
Ja ta jäi minust paraleelsesse maailma, me kulgesime veel aasta ja siis me pöörasime lastega paremale, kokkupõrge külgepidi oli nii tugev ja valus, et kurv osutus järsuks, ja tema tee kaldus vasakule, meie lakume oma haavu siiani, aga tee viis läbi tunneli ja nüüd on need aasad ja metsad meie raja ääres tundmatud ja põnevad, aga helged ja me ei luba enam kellelgi neid auke kaevata ja ma proovime püsida rajal, nautides ernevaid kõrvalepõikeid ja osates hinnata oskust vaadata ennast kõrvalt.