Nii nagu kadus lumi, mis oli mu lapsepõlvedes, nii kadus palju muudki.
Ja see on hea.
See on otsus, et see on hea, kadumistest tuleb leida see positiivne osa, kuidas seda teha õpid alles aastatega. Mina nüüd proovin. Proovin nautida seda, et minu elust on kadunud kõik see, mis taksitab edasi minemast, kõik see mis veab mutta- ehk siis minu enda halvad mõtted, kedagi teist pole mõtet süüdistada- olen tänulik, et õpetasite mulle seda, mille peale ise ie tulnud.
Poleks ju kunagi tulnud selle peale, et laste kodust lahkumine on edasiminek ka minu elus, neile vabaduse kinkimine on tiivustus ja helgus, mitte kurbus. Et armukadedus teeb lolliks, seda teame me ju kõik, aga et lastega seoses tuntav tunne, kui talle on sõbrad jm tähtsam kui ema, et see on armukadedus, sellest olen aru saanud alles nüüd. Et lapse kodust äraminekul poetatud pisarad on enesehaletsus- seda tean ka nüüd paremini, kui kunagi varem.
Olen nüüd õnnelikum, et nad on lennanud ja rännanud, et neil on sõbrad ja pruudid, et neil on oma tegemised ja nad tahavad tulla mu juurde oma vabaduses, mitte süütundest.
Vabaduse tunne on helge, tingimusteta ja ilus.
Olge vabad!
No comments:
Post a Comment