On ju võimalik see,
mis tunnen ja samas...
Jagan Sul veel
ma ise seda vajan
ilu andmise teel
End üleni avan
Võta mind nii,
nagu täna ma pakun
Tee, mis läheb meieni
ma vannun- pea pakul
jõuab meieni
just koidiku hakul
Armastust täis ja
unehõlma minekul
imetlust täis- jah
meie ühisel minekul
olemises vahetus
Just selle aasta sees
seome meie nime ta külge
eelmisest elust kurname välja
seda saasta veel
ja mõõdame vigastused välja
uue lehe ja tahtega läheme
valguse sammaste poole
külluse andjana mõõdame
oma helluse üksteise poole
ja teineteist jätkuvalt tahame
ei soorita kuritegu
me mõlema südamed head
ei jäta hoidmata elu
ja kasutamata oma südant ja pead
olles siin elus alati head
see võimalus meis endis ju kasvab
kui väetada märkame seda
ja oleks ju narr minna lasta
seda inimest keda
oled oodanud - igatsend teda
ja ometi saanud nüüd maitsta
Ei enam meie käest võtta saa
seda õnnesaua ja tunnet
ja ometi kord tahad anda
ja nautida iga me tunnet
ja tead et võid seda sa kanda
ilma kordagi riivamata tunnet
ja on alati midagi anda
su sees ja hinges on kanda
ja alati vastu ka anda
seda hingematvat tunnet
Patt oleks maha ta matta
ja kahtlusele anda taas maad
et kunagi uuesti võtta
üles ta jällegi maast
siis peal võib olla taas kaas
ei kahetsuse ruumi
me jäta siin mitte üks raas
ja ootama paremaid tuuli
ei jää me, et tuleksid taas
vaid naudime teineteise huuli
armastuse tundmise taga
on mõlema mõõtmatu tahe
ja meist enam ei jää midagi maha
oskame hinnata tunnet mis vahe
ja ruumi on siin mõlemal- kahel
