Tere, kallis sitapea!
Sain täna kõne oma sõbralt, kes sai kõne oma sõbralt, kes sai kõne Sinu käest.
Sa olid väga mures, sest nägid meie väikesel saarel mu autot liikumas mööda tänavat ja pidasid kuuleka kodanikuna vajalikuks sellest teatada. Mitte sellepärast, et oleksin rikkunud liiklusreegleid, aga oma poolikule infole toetudes, arvasid Sa et rikkusin karantiinireegleid- alles 5 päev koroonakarantiini ja mu auto liikus mööda tänavat.
Kallis sitapea- kui sa oled mu fb sõprade seas ja teadsid sealt kaudu, et olen karantiinis, siis pidid jätma mugavalt kahe silma vahele, enne kui asusid kaebust tegema, et ma sain viirusele negatiivse vastuse- st et mul ei ole covid-19 viirust- ja leidsid, et väga mõnus on meie politseijõudude ressurssi raisata ja nende aega kulutada oma kaebusega, nagu neil neilpäevil vähe tööd oleks, ning teatasid, et ma rikun karantiinireegleid. Sulle teadmiseks- uurisin täna järgi- mulle kehtivad samad reeglid nagu Sullegi- peale analüüsi vastust, mis oli negatiivne, 2+2 reegel- ja mul on õigus istuda oma autos üksinda ja sõita ja mitte kokku puutuda inimestega, mul on ka õigus kanda maski ja desinfitseerida oma käsi ja mulgi on õigus minna oma maakoju, kus kedagi teist ei ole ja metsa üksi jalutama, sest ma olen terveks tunnistatud.
Mul tekkis paar küsimust- kas Sa Sitapea oled mu FB sõprade hulgas ja said oma informatsiooni sealt, et olen karantiinis ja Sa ei lugenud et ma olen testitud?
Kas Sa oled kellegi sõbra sõber ja tuginesid kuulujuttudele ja samas tead, millise autoga ma sõidan ja otsustasid, et intriigi võiks ametlikuks teha ja helistada võimuorganitele?
Kas Sa oled saanud minu reisi ja minu karantiini kohta andmeid sealt, kus need on- kui sa ei ole mu sõber ega sõbra sõber- ehk siis Eesti politseist? Mis on ilmselge andmekaitse seaduse rikkumine...
Nii palju küsimusi...
Igatahes on mul hea meel, et kodanikud on tähelepanelikud ja hoolivad nagu ka Sina Sitapea, aga olgem nii hoolivad, et enne kui raiskame riigiteenistujate aega, me kontrollime, kas kaebame õige asja peale. Niipalju võiks olla tervet mõistust ja lugupidamist.
Ja siis üks küsimus veel- kas sul on paber selle kohta, et sa oled terve ja võid jalutada?
Minul on!
Mina tegin oma koroonapäevikud FB avalikuks, et ei tekiks küsimusi! Loe! Ja ole nüüd parem inimene, kui on küsimusi, siit tel nr 58608499 on minu oma, seda kus ma elan ja millise autoga sõidan sa juba tead.
Ole terve!
Sunday, March 29, 2020
Thursday, March 26, 2020
Ei ole nokkimise aeg ehk omad vitsad peksavad.
Mind on nii kasvatatud, et mõtlen ette ja elus on ka tulnud elada läbi aegu, kus ei olnud loomulik, et laual on toit. Kus ei olnud valida ja kus see ei tundunud isegi võimalus. Oli loomulik, et sööme, mis meil on ja mis ema on valmistanud, oli loomulik, et see on loomulik ja kunagi ei tekkinud küsimust, et meile ei sobi või ma ei taha- kui ei tahtnud, siis ei söönud ja ootasid järgmist toidukorda.
Kasvatasin ka oma lapsi nii, et söögiaeg on söögiaeg ja vahepeal ei nokita. Kui see emme tehtud toit ei kõlba, siis pole midagi teha... Ma ei mäleta palju probleeme oma lastega sel teemal, ikka oli asju, mida üks või teine ei soovinud või ei maitsenud, püüdsin neid toite vältida ja ei sundinud. Ma ei mäeleta, et oleks suuri sõdasid olnud. Oli loomulik, et väikese venna piima ära ei jooda, sest ta on tita ja kui midagi tahetakse külmikust, siis küsitakse. Olime rääkinud, et kui ma midagi ostan koju, siis ma ka planeerin selle mingi toidu koostisse ja kõik austasid seda.
Ma ei tea, kuna see kaduma läks? Kas siis kui pered vahepeal laiali läksid, kui ühised söömaajad kadusid, sest igaüks elas omas rütmis ja kaotasime selle kontakti aru saamata, et sellega kaotasime suure osa oma kultuurikontaktist, kuidas olla perena. Kindlasti on peresid, kus see ei kadunud, aga meil kadus.
Lapsed kasvasid ja läksid liikvele, töö kasvas ja tõmbas eemale ka muudatused perestruktuurides jätsid igaüks oma jälje. Kas see, kuidas olin rääkinud sellest, et kodus olevad toiduained on mingi toidu koostisosa oli ainult alles minu mälus ja tegelikult see teadmine oli uuele elupõlvkonnale edasi andmata?
Kõik krõpsud ja võileivad ja näksimised olid tulnud iseenesest ja ma ei piiranud seda, ma ei teinud välja ja lasin minna. Ja mu 17 aastane ei peagi ju aru saama, mis ma mõtlen ja kuidas mina praeguses ajahetkes liikusin automaatselt tagasi säästurežiimile, sest mul on kogemus. Kuidas ta peaks seda teadma ja sellest aru saama, miks ma olen pahane, kui hommikuks on purk hapukurke, mis olid kapis, tühjaks söödud öösel sotsiaalmeedia kõrvale? Kuidas ta peaks aru saama, et see oli planeeritud kanasalatisse? Kuidas ta peaks aru saama, et kui keetsin kanasupi ja puhastasin kana, panin osa liha supi sisse, teise osa aga külmikusse karbiga, et see on teise toidu jaoks?
Kuidas ta peaks minu mõtteid lugema, kui tema loomulik keskkond on võtta ja seista külmiku ees ja vaadata, mille järgi isutab ja lihtsalt valimatult see ära süüa, sest külmik täitub homme uuesti.
Omad vitsad peksavad!
Ma püüdsin täna kinni püüda need aastad, mis ma vahele olen jätnud... Ma olen tänulik, et tänu praegusele karantiini ja majanduslanguse olukorrale hakkab mulle meenuma, mis on terve mõistus ja kuhu ma kaotasin järje. Ma ise lasin sellel juhtuda.
Nii mu kallid noored ja vanemad perekonnad, kellel on sarnane olukord. Kui te ei tea, millal on teie järgmine sissetulek, kui te olete olnud, nagu mina ja pole oma teadmisi jaganud ja oma kogemusi edastanud- siis nüüd vist tundub õige aeg olevat.
Ma nüüd räägin jälle üle paljude aastate millest toit koosneb, mis on planeerimine, ilma kogu aeg justkui loomulikult olevate lisanäksimistoitudeta, mis tähendab kokkuhoid- mis pole koonerdamine, kuidas ühest toiduainest saab mitu toitu ja kui poes käia, siis kuidas enne see läbi mõelda. Samas saan rääkida, mis on lugupidamine selle inimese suhtes, kes on su pere liige ja teeb seda, mis on austus, et sul on toit laual, mis on arvestamine, et kui sa riivjuustu õhtul üksi oma kuumale juustuleivale ära kasutad, siis homne kartulivorm, ülehomne kanasalat ja nädalalõpu pizza jäävad sellepärast tegemata- see 200g pakk riivitud juustu oli planeeritud, sest su pereliige, kes ka sinuga arvestas tegi seda sinu eest. Palun pea sellest lugu ja küsi- kas ma võin seda võtta või tahtsid sa kuskil seda kasutada?
Sellepärast, et täna tuleb tegutsema hakata, sellepärast, et vanaema maal olev kartulipõld annab teie perele järgmise kartuli, kui ise ka sinna panustad muidugi, alles juuli lõpus ja järgmisel sügisel. Ja isegi kui sahver on lookas, siis see ei tähenda, et see nii alati jääb ja kui jääb, siis on see suurepärane, aga kui mitte?
Sellepärast täna, et me ei tea, kas järgmine palgapäev tuleb, sellepärast täna, et kogu maailm on muutumas ja me saame alustada sellest, et hakkame jälle üksteisega arvestama, nagu varem tegime. Mina mäletasin seda, aga unustasin edasi anda, sest tundus nii iseenesestmõistetav, et sa tead ka seda, sest oled ju minu pere noor põlvkond. Ja isegi kui sahver on lookas, siis see ei tähenda, et see nii alati jääb ja kui jääb, siis on see suurepärane, aga kui mitte?
Aga ei ole nii- palun vabandust, et ma varem ei rääkinud ja aitäh praegune aeg, et seda mulle meelde tuletasid. Ma ei võta enam iseenesestmõistetavana midagi, mida mina juba tean- aeg on anda edasi armastus, arvestamine, hoolimine, tähelepanu ja teadmised, mis aitavad meil olla koosluses ja teineteisemõistmises.
Ma mõistan Sind noor inimene, kes Sa ei teadnud seda ja annan Sulle selle teadmise, palun mõista mind noor inimene ja saa aru, see ei ole kriitika ja kadedus, et sõid öösel külmiku tühjaks ja ma ei olnud väga õnnelik hommikul - palun tule minuga sellesse uude aega kaasa ja mõista mind ka.
Me oleme perekond.
Kasvatasin ka oma lapsi nii, et söögiaeg on söögiaeg ja vahepeal ei nokita. Kui see emme tehtud toit ei kõlba, siis pole midagi teha... Ma ei mäleta palju probleeme oma lastega sel teemal, ikka oli asju, mida üks või teine ei soovinud või ei maitsenud, püüdsin neid toite vältida ja ei sundinud. Ma ei mäeleta, et oleks suuri sõdasid olnud. Oli loomulik, et väikese venna piima ära ei jooda, sest ta on tita ja kui midagi tahetakse külmikust, siis küsitakse. Olime rääkinud, et kui ma midagi ostan koju, siis ma ka planeerin selle mingi toidu koostisse ja kõik austasid seda.
Ma ei tea, kuna see kaduma läks? Kas siis kui pered vahepeal laiali läksid, kui ühised söömaajad kadusid, sest igaüks elas omas rütmis ja kaotasime selle kontakti aru saamata, et sellega kaotasime suure osa oma kultuurikontaktist, kuidas olla perena. Kindlasti on peresid, kus see ei kadunud, aga meil kadus.
Lapsed kasvasid ja läksid liikvele, töö kasvas ja tõmbas eemale ka muudatused perestruktuurides jätsid igaüks oma jälje. Kas see, kuidas olin rääkinud sellest, et kodus olevad toiduained on mingi toidu koostisosa oli ainult alles minu mälus ja tegelikult see teadmine oli uuele elupõlvkonnale edasi andmata?
Kõik krõpsud ja võileivad ja näksimised olid tulnud iseenesest ja ma ei piiranud seda, ma ei teinud välja ja lasin minna. Ja mu 17 aastane ei peagi ju aru saama, mis ma mõtlen ja kuidas mina praeguses ajahetkes liikusin automaatselt tagasi säästurežiimile, sest mul on kogemus. Kuidas ta peaks seda teadma ja sellest aru saama, miks ma olen pahane, kui hommikuks on purk hapukurke, mis olid kapis, tühjaks söödud öösel sotsiaalmeedia kõrvale? Kuidas ta peaks aru saama, et see oli planeeritud kanasalatisse? Kuidas ta peaks aru saama, et kui keetsin kanasupi ja puhastasin kana, panin osa liha supi sisse, teise osa aga külmikusse karbiga, et see on teise toidu jaoks?
Kuidas ta peaks minu mõtteid lugema, kui tema loomulik keskkond on võtta ja seista külmiku ees ja vaadata, mille järgi isutab ja lihtsalt valimatult see ära süüa, sest külmik täitub homme uuesti.
Omad vitsad peksavad!
Ma püüdsin täna kinni püüda need aastad, mis ma vahele olen jätnud... Ma olen tänulik, et tänu praegusele karantiini ja majanduslanguse olukorrale hakkab mulle meenuma, mis on terve mõistus ja kuhu ma kaotasin järje. Ma ise lasin sellel juhtuda.
Nii mu kallid noored ja vanemad perekonnad, kellel on sarnane olukord. Kui te ei tea, millal on teie järgmine sissetulek, kui te olete olnud, nagu mina ja pole oma teadmisi jaganud ja oma kogemusi edastanud- siis nüüd vist tundub õige aeg olevat.
Ma nüüd räägin jälle üle paljude aastate millest toit koosneb, mis on planeerimine, ilma kogu aeg justkui loomulikult olevate lisanäksimistoitudeta, mis tähendab kokkuhoid- mis pole koonerdamine, kuidas ühest toiduainest saab mitu toitu ja kui poes käia, siis kuidas enne see läbi mõelda. Samas saan rääkida, mis on lugupidamine selle inimese suhtes, kes on su pere liige ja teeb seda, mis on austus, et sul on toit laual, mis on arvestamine, et kui sa riivjuustu õhtul üksi oma kuumale juustuleivale ära kasutad, siis homne kartulivorm, ülehomne kanasalat ja nädalalõpu pizza jäävad sellepärast tegemata- see 200g pakk riivitud juustu oli planeeritud, sest su pereliige, kes ka sinuga arvestas tegi seda sinu eest. Palun pea sellest lugu ja küsi- kas ma võin seda võtta või tahtsid sa kuskil seda kasutada?
Sellepärast, et täna tuleb tegutsema hakata, sellepärast, et vanaema maal olev kartulipõld annab teie perele järgmise kartuli, kui ise ka sinna panustad muidugi, alles juuli lõpus ja järgmisel sügisel. Ja isegi kui sahver on lookas, siis see ei tähenda, et see nii alati jääb ja kui jääb, siis on see suurepärane, aga kui mitte?
Sellepärast täna, et me ei tea, kas järgmine palgapäev tuleb, sellepärast täna, et kogu maailm on muutumas ja me saame alustada sellest, et hakkame jälle üksteisega arvestama, nagu varem tegime. Mina mäletasin seda, aga unustasin edasi anda, sest tundus nii iseenesestmõistetav, et sa tead ka seda, sest oled ju minu pere noor põlvkond. Ja isegi kui sahver on lookas, siis see ei tähenda, et see nii alati jääb ja kui jääb, siis on see suurepärane, aga kui mitte?
Aga ei ole nii- palun vabandust, et ma varem ei rääkinud ja aitäh praegune aeg, et seda mulle meelde tuletasid. Ma ei võta enam iseenesestmõistetavana midagi, mida mina juba tean- aeg on anda edasi armastus, arvestamine, hoolimine, tähelepanu ja teadmised, mis aitavad meil olla koosluses ja teineteisemõistmises.
Ma mõistan Sind noor inimene, kes Sa ei teadnud seda ja annan Sulle selle teadmise, palun mõista mind noor inimene ja saa aru, see ei ole kriitika ja kadedus, et sõid öösel külmiku tühjaks ja ma ei olnud väga õnnelik hommikul - palun tule minuga sellesse uude aega kaasa ja mõista mind ka.
Me oleme perekond.
Monday, March 9, 2020
Ei peagi ootama tänupühi
Pesin meie uue kodu aknaid ja hingasin nii vabalt...
Iga näpujälg ja poriplekk sellel majal on jälg nendest inimestest, kes muutsid mu elu. Ma olen lõpmata tänulik, et need märgid ja mustrid on väikesed jäljed inmestest, kes nägid viimased 5 kuud vaeva et meie pere saaks rõõmu tunda ja mina saan tänulik olla. Iga näpujälje taga on inimene, kes mõtles meie peale. Iga mustri taga on mõte, mis paneb mind heldima, iga nurga peal on läbimõeldud otsus, mis on märk sellest, et minu perest hooliti. Tehti rohkem, kui palusin, ei kaheldud mu nägemuses ja kui ka kaheldi, siis anti sellele võimalus ja lisati oma parim. Ma olen lõpmata tänulik, et kallid sõbrad- nii ma võtan nüüd õiguse teid kutsuda- te panustasite nagu oma perele, te kaalusite, nagu kaaluks oma inimestele, te tunnetasite ja püüdsite aru saada nagu mina sain ja lisasite juurde parima kavatsuse koos teostusega, mis antud olukorras oli võimalik. Ma istun nüüd toas, kus on selge aura ja hea olla, ma mõtlen teie peale iga päev kui vaatan tillukesi detaile, mille avastamist jätkan iga päevaga- märkan ümaraks lihvitud trepiastme serva, et ma oma varbaid ära ei lööks, lillepotialuseid, sest märkasite, et see on see mida ma hindan, et ma saan panna põlema tule oma terrassil ja minu õunapuu kasvab seal sees ja varsti saan istuda õunapuu õite all oma enda terrassil magamistoa akna taga, mille aknast saan vaadata suuri nulge ja kus eile öösel imetlesin täiskuud. Lõpmata hea on mõelda hästi kellestki- aitäh Oliver, Simo ja co.... Te kinkisite meile tunde, mitte ei ehitanud maja.
Suur tänu sulle mu kallis abikaasa, et kinkisid kindlustunde mulle ja mu lastele, sa ei pidanud seda tegema, vaid tahtsid... Sa ei pidanud vaid tundsid, sa ei pidanud vaid tunnetasid ja andsid, sest tahtsid ja said. Ma soovin sulle väärilist tasu su südame eest ja proovin olla igati selle vääriline ja tänulik, et tegid mulle seal ruumi. Ma armastan Sind.
Ma olen just täna aknaid pestes tänulik oma lastele, tänu kellele olen parem inimene ja lõpetasin ühe peatüki ja julgesin alustada teist ja ulatuslikumat, kvaliteetsemat ja helgemat. Ma tänan oma vanemat poega, et ta nii palju aastaid ei lasknud mul kaotada usku, et homme on parem päev ja me saame hakkama - nüüd tean et juba täna on väga hea päev ja et me mitte ei saa ainult hakkama vaid naudime seda mis meil on. Ma olen üliliigutatud kõikide karjumiste, pahandamiste ja sakutamiste eest Sulle mu kallist tütar, et iga kord, kui kaotasin järje ja panin pea liiva alla, siis virutasid mulle, äratasid mind ja tegid selgeks, et ma saan ka teisiti. Et ei kaotanud usku, et olen võimeline enamaks ka siis kui mina kaotasin. Ma tänan nede võmmude eest kuklasse ja nina porri pistmiste eest. Mul oli seda väga vaja, nüüd oskan pea püsti hoida ja kui vaatan kaheldes tagasi, siis sa naeratad ja julgustad- emme sa oled vägev naine. Oi kuidas ma olen tänulik kogu kannatlikkuse ja enesetalitsemise ja tolerantsuse õppetundide eest sulle mu väike poeg. Ilma sinuta ma vist ikka näeksin vähem värve ja ei otsiks uusi vastuseid ja ei näeks erinevusi ja ei oleks saanud nende võrra rikkamaks. Uskumatu, kui vähesega võib saavutada mõõtmatuid uusi rikkusi.
Ma olen tänulik oma eelmise elu katsumustele ja hunnikule sitale, mis tundus kui üks kannatuste rada ja nendele inimestele, kes ei väsinud seda loopimast, sest nüüd tean seda märgata ja aru saada, millest pean eemale hoidma ja soovin nendele inimestele arusaamist ja kasvamist, sest kõik on seda väärt. Ma väga tänan teid teie pahatahtlikkuse, kiuslikkuse, alandamiste, ülbuse ja mõnitamiste eest- nüüd ma saan aru, et te veel ei ole jõudnud arusaamisele ja läheb tiba rohkem aega, aga seda teil on, kas selles või järgmises elus, ükspäev olete targemad, kõik me sündisime headena, aga oskused seda välja näidata tuleb omandada. Ma tänan et sundisite mind rohkem õppima, kuidas ebameeldivustest väljapääsu otsida, nüüd saan edasi minna ja soovin seda teilegi.
Ma olen tänulik eilse naistepäeva ja sellele eelnenud õhtu eest ja tänase hommiku eest- õppisin hindama ennast rohkem, kui varem, sest mulle tuldi seda raamatut avama- mu sõbrad, kes mu karoonakarantiinisesse koju külla tulid ja kokkuleppimata ja ükshaaval tõid mulle mõistmist ja vanade juurikate mahamatmist ja uute uste avamist. Igaüks oma küljest ja oma meetoditega, aga kõiki neid ühendas üks- nad tulid tingimusteta mu juurde, tahtmata mind muuta vaid tahtes minuga jagada ja ma olen lõpmata tänulik, et andsite mulle väärtuse, millest saan nüüd paremini aru.
Ma olen lõpmata tänulik oma vanematele, et sain geenidega koos ajud, et nendest asjadest aru saada selles elus ja mitte jääda klassikursust kordama, tänan et mul on õppimisvõime ja tänan et kasvasin kivist põhimõtetest vabaks ja saan nüüd suuremast pildist osa.
Ma olen tänulik iseendale, et mul on nii julge süda, et panen oma pehme poole paberile ja julgen näidata oma haavatavust ja ma enam ei karda, et keegi kasutab seda mu vastu mõni teine päev, pole ju vaja enam karta, kui minu vead on tunnistatud ja olen valmis õppima, muutuma olema parem ja kuulama, mis inimestel, kes minust hoolivad öelda on. Olen tänulik, et ei võta enam iga teisitimõistmist rünnakuna vaid säilitades endast lugupidamise suudan võtta sealt selle, mis muudab mu elu täiuslikumaks ja viib uuele vaatamisele.
Olen tänulik, et kui ka kunagi olin, siis nüüd ei ole ma enam kellegi suhtes ülbe ja ei võta õigust kritiseerida asju, millest ma ise täielikult aru ei saa, aga olen valmis õppima aru saama. Olen tänulik teadmistejanu eest, mille olen uuesti avastanud. olen tänulik et sain teada et praeguse uue etapi sammud tunduvad nii õiged, kuna ma ei pea ennast kelleski paremaks ega ka kellestki halvemaks, ma ei tee enam kellelegi meelega haiget ja kui kogemata juhtub, siis julgen andeks paluda ja ma annan ilma kahetsuseta inimesed vabaks, kellele mul pole enam midagi anda ja kellelt ma ise enam midagi vastu ei saa, et me mõlema saaksime kasvada omas suunas ja ma olen tänulik, et see ei jäta enam okast mu hinge vaid olen õnnelik, et andsime ja saime ja läheme edasi. Ma olen tänulik et ma ei tunne enam kadedust ja ma olen tänulik, et ma enam ei küsi rumalaid küsimusi, miks jälle minuga juhtus vaid tean nüüd et kõik vastused on mu oma peeglis, sest kõik mis minuga juhtus, ma lasin endaga juhtuda.... ja olen õnnelik, kui saan öelda tänases päevas sinna peeglisse, et olen tänulik endale, et olen lasknud endaga juhtuda häid asju ja õppida uusi arusaamisi.
Aitäh!
Iga näpujälg ja poriplekk sellel majal on jälg nendest inimestest, kes muutsid mu elu. Ma olen lõpmata tänulik, et need märgid ja mustrid on väikesed jäljed inmestest, kes nägid viimased 5 kuud vaeva et meie pere saaks rõõmu tunda ja mina saan tänulik olla. Iga näpujälje taga on inimene, kes mõtles meie peale. Iga mustri taga on mõte, mis paneb mind heldima, iga nurga peal on läbimõeldud otsus, mis on märk sellest, et minu perest hooliti. Tehti rohkem, kui palusin, ei kaheldud mu nägemuses ja kui ka kaheldi, siis anti sellele võimalus ja lisati oma parim. Ma olen lõpmata tänulik, et kallid sõbrad- nii ma võtan nüüd õiguse teid kutsuda- te panustasite nagu oma perele, te kaalusite, nagu kaaluks oma inimestele, te tunnetasite ja püüdsite aru saada nagu mina sain ja lisasite juurde parima kavatsuse koos teostusega, mis antud olukorras oli võimalik. Ma istun nüüd toas, kus on selge aura ja hea olla, ma mõtlen teie peale iga päev kui vaatan tillukesi detaile, mille avastamist jätkan iga päevaga- märkan ümaraks lihvitud trepiastme serva, et ma oma varbaid ära ei lööks, lillepotialuseid, sest märkasite, et see on see mida ma hindan, et ma saan panna põlema tule oma terrassil ja minu õunapuu kasvab seal sees ja varsti saan istuda õunapuu õite all oma enda terrassil magamistoa akna taga, mille aknast saan vaadata suuri nulge ja kus eile öösel imetlesin täiskuud. Lõpmata hea on mõelda hästi kellestki- aitäh Oliver, Simo ja co.... Te kinkisite meile tunde, mitte ei ehitanud maja.
Suur tänu sulle mu kallis abikaasa, et kinkisid kindlustunde mulle ja mu lastele, sa ei pidanud seda tegema, vaid tahtsid... Sa ei pidanud vaid tundsid, sa ei pidanud vaid tunnetasid ja andsid, sest tahtsid ja said. Ma soovin sulle väärilist tasu su südame eest ja proovin olla igati selle vääriline ja tänulik, et tegid mulle seal ruumi. Ma armastan Sind.
Ma olen just täna aknaid pestes tänulik oma lastele, tänu kellele olen parem inimene ja lõpetasin ühe peatüki ja julgesin alustada teist ja ulatuslikumat, kvaliteetsemat ja helgemat. Ma tänan oma vanemat poega, et ta nii palju aastaid ei lasknud mul kaotada usku, et homme on parem päev ja me saame hakkama - nüüd tean et juba täna on väga hea päev ja et me mitte ei saa ainult hakkama vaid naudime seda mis meil on. Ma olen üliliigutatud kõikide karjumiste, pahandamiste ja sakutamiste eest Sulle mu kallist tütar, et iga kord, kui kaotasin järje ja panin pea liiva alla, siis virutasid mulle, äratasid mind ja tegid selgeks, et ma saan ka teisiti. Et ei kaotanud usku, et olen võimeline enamaks ka siis kui mina kaotasin. Ma tänan nede võmmude eest kuklasse ja nina porri pistmiste eest. Mul oli seda väga vaja, nüüd oskan pea püsti hoida ja kui vaatan kaheldes tagasi, siis sa naeratad ja julgustad- emme sa oled vägev naine. Oi kuidas ma olen tänulik kogu kannatlikkuse ja enesetalitsemise ja tolerantsuse õppetundide eest sulle mu väike poeg. Ilma sinuta ma vist ikka näeksin vähem värve ja ei otsiks uusi vastuseid ja ei näeks erinevusi ja ei oleks saanud nende võrra rikkamaks. Uskumatu, kui vähesega võib saavutada mõõtmatuid uusi rikkusi.
Ma olen tänulik oma eelmise elu katsumustele ja hunnikule sitale, mis tundus kui üks kannatuste rada ja nendele inimestele, kes ei väsinud seda loopimast, sest nüüd tean seda märgata ja aru saada, millest pean eemale hoidma ja soovin nendele inimestele arusaamist ja kasvamist, sest kõik on seda väärt. Ma väga tänan teid teie pahatahtlikkuse, kiuslikkuse, alandamiste, ülbuse ja mõnitamiste eest- nüüd ma saan aru, et te veel ei ole jõudnud arusaamisele ja läheb tiba rohkem aega, aga seda teil on, kas selles või järgmises elus, ükspäev olete targemad, kõik me sündisime headena, aga oskused seda välja näidata tuleb omandada. Ma tänan et sundisite mind rohkem õppima, kuidas ebameeldivustest väljapääsu otsida, nüüd saan edasi minna ja soovin seda teilegi.
Ma olen tänulik eilse naistepäeva ja sellele eelnenud õhtu eest ja tänase hommiku eest- õppisin hindama ennast rohkem, kui varem, sest mulle tuldi seda raamatut avama- mu sõbrad, kes mu karoonakarantiinisesse koju külla tulid ja kokkuleppimata ja ükshaaval tõid mulle mõistmist ja vanade juurikate mahamatmist ja uute uste avamist. Igaüks oma küljest ja oma meetoditega, aga kõiki neid ühendas üks- nad tulid tingimusteta mu juurde, tahtmata mind muuta vaid tahtes minuga jagada ja ma olen lõpmata tänulik, et andsite mulle väärtuse, millest saan nüüd paremini aru.
Ma olen lõpmata tänulik oma vanematele, et sain geenidega koos ajud, et nendest asjadest aru saada selles elus ja mitte jääda klassikursust kordama, tänan et mul on õppimisvõime ja tänan et kasvasin kivist põhimõtetest vabaks ja saan nüüd suuremast pildist osa.
Ma olen tänulik iseendale, et mul on nii julge süda, et panen oma pehme poole paberile ja julgen näidata oma haavatavust ja ma enam ei karda, et keegi kasutab seda mu vastu mõni teine päev, pole ju vaja enam karta, kui minu vead on tunnistatud ja olen valmis õppima, muutuma olema parem ja kuulama, mis inimestel, kes minust hoolivad öelda on. Olen tänulik, et ei võta enam iga teisitimõistmist rünnakuna vaid säilitades endast lugupidamise suudan võtta sealt selle, mis muudab mu elu täiuslikumaks ja viib uuele vaatamisele.
Olen tänulik, et kui ka kunagi olin, siis nüüd ei ole ma enam kellegi suhtes ülbe ja ei võta õigust kritiseerida asju, millest ma ise täielikult aru ei saa, aga olen valmis õppima aru saama. Olen tänulik teadmistejanu eest, mille olen uuesti avastanud. olen tänulik et sain teada et praeguse uue etapi sammud tunduvad nii õiged, kuna ma ei pea ennast kelleski paremaks ega ka kellestki halvemaks, ma ei tee enam kellelegi meelega haiget ja kui kogemata juhtub, siis julgen andeks paluda ja ma annan ilma kahetsuseta inimesed vabaks, kellele mul pole enam midagi anda ja kellelt ma ise enam midagi vastu ei saa, et me mõlema saaksime kasvada omas suunas ja ma olen tänulik, et see ei jäta enam okast mu hinge vaid olen õnnelik, et andsime ja saime ja läheme edasi. Ma olen tänulik et ma ei tunne enam kadedust ja ma olen tänulik, et ma enam ei küsi rumalaid küsimusi, miks jälle minuga juhtus vaid tean nüüd et kõik vastused on mu oma peeglis, sest kõik mis minuga juhtus, ma lasin endaga juhtuda.... ja olen õnnelik, kui saan öelda tänases päevas sinna peeglisse, et olen tänulik endale, et olen lasknud endaga juhtuda häid asju ja õppida uusi arusaamisi.
Aitäh!
Subscribe to:
Posts (Atom)