Nii suuri tähti ei ole
Et valu kirjutada
Nii väikseid tundeid ei ole
Mida jätta tähelepanuta
Nii suuri sõnu ei ole
Mida saaks jätta ütlemata
Nii sügavat peidikut pole
Kus hoida hing varjatuna
Nii palju aega ei ole
Et elada üksinda
Nii suurt häbi ei ole
Et mitte pühenduda
Jätta ütlemata
Jätta armastamata
Jätta tundmata
Oma panus andmata
Nii palju aega ei ole et jätta oma elu elamata
On ju võimalik see,
mis tunnen ja samas...
Jagan Sul veel
ma ise seda vajan
ilu andmise teel
End üleni avan
Võta mind nii,
nagu täna ma pakun
Tee, mis läheb meieni
ma vannun- pea pakul
jõuab meieni
just koidiku hakul
Armastust täis ja
unehõlma minekul
imetlust täis- jah
meie ühisel minekul
olemises vahetus
Just selle aasta sees
seome meie nime ta külge
eelmisest elust kurname välja
seda saasta veel
ja mõõdame vigastused välja
uue lehe ja tahtega läheme
valguse sammaste poole
külluse andjana mõõdame
oma helluse üksteise poole
ja teineteist jätkuvalt tahame
ei soorita kuritegu
me mõlema südamed head
ei jäta hoidmata elu
ja kasutamata oma südant ja pead
olles siin elus alati head
see võimalus meis endis ju kasvab
kui väetada märkame seda
ja oleks ju narr minna lasta
seda inimest keda
oled oodanud - igatsend teda
ja ometi saanud nüüd maitsta
Ei enam meie käest võtta saa
seda õnnesaua ja tunnet
ja ometi kord tahad anda
ja nautida iga me tunnet
ja tead et võid seda sa kanda
ilma kordagi riivamata tunnet
ja on alati midagi anda
su sees ja hinges on kanda
ja alati vastu ka anda
seda hingematvat tunnet
Patt oleks maha ta matta
ja kahtlusele anda taas maad
et kunagi uuesti võtta
üles ta jällegi maast
siis peal võib olla taas kaas
ei kahetsuse ruumi
me jäta siin mitte üks raas
ja ootama paremaid tuuli
ei jää me, et tuleksid taas
vaid naudime teineteise huuli
armastuse tundmise taga
on mõlema mõõtmatu tahe
ja meist enam ei jää midagi maha
oskame hinnata tunnet mis vahe
ja ruumi on siin mõlemal- kahel
Vihma muudkui sajab
ja muudkui puhastab
me kurbi mõtteid alla
mööda metsa, merd ja asfalti..
Viib minema ja uhub
Vaimselt alla ja minema puhub
me uhkuse
koos kurbusega alla
Me tunded ängistusest vabaks
ja viimsed tülid alla ojast
Oma koleda rõskusega
viib minema raskuse ta
Mis hoitud nii kiivalt
ja minevat piiskagi on valus vaadata
Sest kurbuse lõpp on nii kurb
ja endast on kahju,
sest suur tee ootab ees
Ja midagi ei muutu, kui
uhutud tühja kohta ei täida
ja uuesti päikest seal ei läida
Soojuse ja uue kuu valguse tulek
On vihma ja enesehaletsuse minek
Me enda südame ja meele
ja mõtte puhtaks peame pesema
sellesama halli ja porise
kurbuse vihmaga
Ja päikesetuule ja lillede lõhnaga
End kuivatama
ja elama jällegi täie võhmaga
Mis sündis minema voolanud
nukruse hinnaga
Mind kasutas ära mu enda mees
Keda usaldan rohkem kui ennast
Ta tuli ja oli mu enda sees
Kuid tundis seal ainult ta ennast
Mind polnud seal voodis sel ajal
Jäin ootama metsa äärde
Millal märkab sel rajal
Ta mind oma kires nii suures
Märkab ja saan sellest osa
Mis andmise taga nii suure
Seal ometi ka minu osa
Peaks saama sest rohkem, kui mure
Peaks jagama õnne me nõnda
Et mõlemad osa sest saaks
Ja tundma seal kirge ja õrna
Armujagamist, mitte üks taas
Üks võtja ja teine on andja
Tean et teisiti saaks
Aga minust sai jällegi andja
Ja uhkuse riismed on maas
Nende killud on terava serva
Ja räige mustriga maas
Kuidas pean siluma sambla
Et ta ilust me osa taas saaks
Teame et oli ta pehme
Meie nägu ja tegu ja taas
On meie metsa all tõngud
Peale armastuse jagamist maas
Kas armastus lahkus me voodist
Läks kire juurde ta taas
See kõik ei tundu me moodi
Aga oma rongilt oleme maas
Me jätsime selle, mis sidus
Ja andsime järele taas
Ja meie kõrvad nüüd lidus
Ja pilk eksleb põrandal maas
Teame mõlemad et, see ei ole
See, mis me tunda tahame
Ja loodan, et möödas veel pole
See, et üksteist me tõeliselt tahame
Kas armastuse väärtus on hetkes
Jagan mida koos
Ja olles ühes ses retkes
Samas olen ka siis ju koos
Kui mujal ootab mind lend
Ei kao ka siis ma elust
Mis kokku loonud me koos
Kui olen ma teises melus
Usalduse elu meile on toond
Ja pole tähtis et koos
Sa samas elus ju oled
Ja sama sammu Sa käid
Sama õhk me hinges
Ka teisel pool ilma ja teid
Ja samad on väärtused meil
Ükskõik kui kaugel Sa oled
Mina usaldan Sind
Su mõtted siinkohal valed
Ka Sina usaldad mind
Kindel Su all on pind
Usalda mind nagu mina
Su hoolde andnud end olen
Su vääratus puudutab mind
Kui saan põrkavad valed
Et hoolimise sildi all oled
Pole ma olnud Su draama
Su laule ma peast ei tea
Tean et oled mu laava
Ja mina su mäestiku pea
Kes Su mõtteid kunagi lugeda tea
Olen valmis kuulama ära
Ilma et kaotaksin end
Andmata endast seda osa ära
Mis kunagi paelus sind
Ja tänagi väärtustab mind
Sa ju ei unusta kellestki teisest
Lihtsalt kardad kaotada mind
Ära karda, vaid uuesti sellest
Et olime, innusta end
Ja vaata meis seda mis innustab Sind
Annab tagasi alguse ende
Su imetluse naeru ja rõõmu
Annab enda avamise tunde
Hingepugemise sõõmu
Ja ellu tagasi naasmise pööru
Mina olen siinsamas ja praegu
Ära mine must mööda
Anna endale ja mulle tagasi naeru
Ära seda palun kaotusega mõõda
Ja armukadedusest sööda..
Armastan Sind
Sind polnud selles toas,
Kus olin palund
Et ootad, kui ma tulen koju
Hinges vaigistanud valu
See valu kukkus kokku
Koos ootusega
Isegi tema- ses pinges ei pidand vastu
Käis kogu aeg
Ju ühes lootusega
Kõik see aeg ma
Võitlesin, et ei tunneks
Liiga palju ma
Et ei tunnistaks ja õnneks
Ei öelnud, et ma armastan...
Sest siis veel rohkem oleks
Tundeid lisaks karmale
Ja endast täitsa väljas oleks
Iseendana ma poleks
Tundnud ennast ära
Ja Sina nendes tundeis
Poleks mind ju tundnud ära
Sest varjasid ju osavalt
Tõrjusin ja saingi palga
Iseenda tõrkumise soravalt
Ma vormistasin enda malgaks
Ja mida Sinult oodata siis võin
Kui sama kahemõttelisust
Kui ise endast teise pildi lõin
Ja süüdistada ainult ennast võin...
Et osa sain Su kahepalgelisusest
Sest juba alguses ma
Ise selle tellisin
Iseenda valgust ma
Nõnda kiirelt varjasin
Kartsin ära armuda
Ja tõrjusin
Neid mõtteid Sinu ees
Et Sa armuksid ja
Varjusin...
Kui sina tegid sama minu ees...
Nüüd üks oleme me mõlemad
Ja lohutust me otsime
Mis oli olemas me endi sees
Endal hinged põlevad
Et ei julgenud me
Olla ausad enda, ega teineteise ees...
Ma olin periood Su elus
hetk, mis kadus
Su meeled olid minu melu
Hing oli siin ju oma kodus
Minu hetkes Sina olid kõik
Täius, igavik ja päike
Ei teadnud siis, et minu elu Kõik
on Sinu ilmas ainult äike
Ei teadnud aja mõõdet
Suurust ma ei tajunud
Kes meist üldse teadis tõde
Et erineva kella järgi
meid on taadeldud
Su hetk on minu igavik
Ja minu aega Sa ei taju
Tulevik on Sinu minevik
Sest minu hoolde Sina
langesid ja tõusid samas
Mina hoidsin Sind mu tulevik
Sest hetkes elasin ja
Sina polnud olevikus kohal
Vaid otsisid Sa hetke uut
Ja tajumata minu suud
Sa nägid ainult tuleviku huult...
