Maskide langemine

Lennutasin maski
kauge kaarega
habras kivi lendas katki
Nautisin ja naersin
mõnuga

Nüüd oli aeg sest lahti saada
end anda vabaks elule
Ma elan jälle- vaata
naeratan, naudin ja andun
elule

Vaevalt jõudsin alustada
selle tunde nautimist
jõudsin juba panustada
mõista, tunda tuule suunda ja
alustada pautimist

Tuul muutus tuulevaikuseks
ja purje kukkus kokku
aerudega purjekas
sel pole jõudu ja tõmbas minu elu
jälle lukku

Maski tükid kogusin
liimisin
ja panin ette jälle
Endal pähe tagusin
et kaldalt vaadates on tormine
ja merelt lauge,
siis elamata jätan selles elus jälle mõne
aastakümne

ehk mõni päev see mask
äiksetormis sulab
ja liim mis seda koos veel hoiab
on nõrgem iga kord ja
tuul see minu purje tagasi toob tee ja sihi

Me kõigi laevad kaugelt
tunduvad ju liuglevat
samal ajal istume me
aerud käes ja maskid ees
tuulevaikuses
teeme, mis meil hästi välja tuleb
aerutame elu eest
purjepaadis ilma hoota
hoides ainult pinnal ennast

Tööd me teeme elu eest
põgenedes elu eest
seda oskame
ja kindlalt
tunneme end selles paadis
ise teades, kui me julgeksime
viskaksime maskid eest
ja naeratades laseks tuulel
teha kogu töö
nautides et läbi tulest veest..

Elavad ja surnud

Elavad ja surnud
Mõni tuultes murdund..
Kumb?
Kas see, kes teises ilmas tantsib
või see kes selles ilmas otsib..

Vastust kumb on esiplaanil
kellele me elame
Kas elu uusi pilte maalib
kellena me oleme

või ammu länud kujutlused
paremad, kui elus olid
kaunid kaunid unustused
kas selles elad ikka veel
või suudad minna edasi
suudad leida rada veel
või olla ainult tagasi

tagasi ses mälestuses,
kus surnud helged näivad
ja oma lapsed ahastuses
su elust lihtsalt mööda käivad

sest kokku saada võimatu,
kui nemad olevikus
ja sina rändad unistustes
ainult helges minevikus

Siis sinu elu minevik on juba täna
Ja sinu tulevik neis kahjuks kaob
kas oled rahul sellega, et maal on valmis
ja uued värvid ainult teiste lõuenditel

Maal koltub
muutub, tuhmub, tolmub
ja ei varsti enam keegi tea
mis tunded, värvid elurõõm
on peidus mulla all

samal ajal elust rõõmu
lase tunda teistel
ja ära puista virtsasõõmu
tuleviku kaevu
siin kord elus kanna maski
ja lase mõelda helgelt
kust sind nüüd siis valla lasti
et esimene kord
sa olid elus aus ja kustutasid tuleviku meeltelt

Hingesugulane

Niikaua kui otsida võid kohata ja mööduda ja mitte aru saada..

Otsimise lõppedes hakkab päris elu, tuleb sulle vastu, naeratab- kaob; tuleb sulle vastu - naeratab ja jääb. Sinu tarkus on ära tunda ja teada anda, sest me ei loe mõtteid. Me kahtleme endis ja ka nemad kahtlevad, me jookseme oma tunnete eest ära ja vaatame ehk kunagi avaldub see kuidagi kummalisel kombel, ilma et me ise oleks midagi teinud... nii on viisakas... nii oleme harjunud

Kellel seda viisakust ja valehäbi vaja on, kui võime kaotada oma teise poole, poole, mille leidmisest me isegi ei unistanud enam.

Me olime käinud mööda augulist teed ja kraavikaldaid, üks jalg kogu aeg pikem, kui teine ja küljelihastes tõmblused ja seljas valu ja hoidusime kraavi sisse kukkumast tervise hinnaga mõeldes ainult sellele, kuidas ellu jääda arusaamata, et sellel teel kaotasime kõik tunded, sest võitlesime... Võitlesime iga päev selle nimel, et mitte kukkuda.
Kordagi tundmata ja elamata hetkes, kordagi lahtiste silmadega ringi vaatamata, kordagi keerutamata ja hulkumata sihitult, kordagi eesmärgita liikumata.

Kas see õppetund on võimalik kunagi ära õppida ja tulla siia maailma, tänasesse päeva ja hetke? Kas on võimalik avada silmad ja häälepaelad nii, et hingesugulane sind kuuleks- nii et ta ei käiks mööda kraaviserva silmaklappidega ja sisemise võitluseta.

Kas on võimalik, et kui ta on su hingesugulane, siis samal ajahetkel kukuvad tema klapid ja seisatab tema ja keerutab ja vaatab ja lõpetab võitlemise ja ei tunne valehäbi tunnete pärast, mida ta tunneb just praegu, julgeb samal ajal ütelda, ma tunnen.... Kas see on võimalik?

Kas see ongi hingesugulane, kes sinuga samal ajal kraaviservalt aasale tuleb ja sihitult kulgedes liugleb otse su suunas sinu enda kulgemises?

Kas see on võimalik?

eneses

vabaduse ilu su enese sees
armastuse valguses keeb
õnnetuse umbrohi ei kao
me jätame endast vaid vao

me tunneme teisi ja teame kuis õige
ja endas me valgust ei näe
vaid müüri, mis kaitseb me hingi
selleni tõusta ilma toeta ei jõua
aitan -
ja ulatan käe

vastu saab võtta, kes valmis
ja tahab
tahab elada, nautida, tunda
oma müürist ta tükikest jagab
ja näe -
armastus valguses keeb

su enese südames olemas
kõik mida otsinud oled

oled leidnud vaid teiste radadel
enda omal sa seisad
nähes vaid seda
mis võõrastel kallastel
kus elu rajab kiiresti teed

tundmata enda teed,
sest paigalseis on tagasitee...

suured silmad...

Hirmude silmad
on suured
varjude hallades
juured

tegemata jätmise
tuuled
etteheite varjudes
kuuled

armastuse lubaduste
hellust
enda sees karjumas
pelguses
tunned ja vabaks
ei saa
minna ei saa
öelda ei saa
su huuled...