uue alguse kirjad vanale kallimale

istun ilusas öös ja kapid said tühjaks... 

Pakime. Nii äge on mürgine lõke, mis põletab ebavajalikud asjade kuhjad ja hingel hakkab kergem, lõpetamata asjade otsad tuleb kinni siduda, et pikal teel midagi ei kraabiks. 

Jube vastik tunne kui kogu aeg tahad käega üle selja ähmata, et miski häiris....

 Enam mitte, kootud uus kleit on kvaliteetsest ühejutiga lõngast.... Ükski ots ei torgi - nagu siid, tean et aja jooksul tuleb katkenud otsad heegelnõelaga sisse tõmmata et teised ei näeks, mina tõmban välja, et mind ei torgiks- teised võivad ju näha et okkaline, aga mul siidine...

Imeline hommik- 10 päeva

vabaduseni, kuigi tean et selle leidmiseks enda seest ei pea kuskile minema,peab uskuma ja nägema, silmad avama ja vaatama. Vahel tuleb kasuks endastkaugemalt vaadata, mõista, kus asud ja mida teed, kes sa oled ja kes sa tahadolla. Mõista ja saada aru, saada, et oleks midagi anda, anda- et energiakasvaks ja vahetuks. Võib-olla ükspäev ma ei pea minema, vaid saan jääda jaolla ja armastada, ükskõik millises maailma otsas.

Tundsin peale iga sisemist otsust, et see oli vajalik ja täiuslik just selles hetkes
Need ei olnud raisatud aastad, see oli kooliraha
luba mul olla see kes ma olen
x

Helluse vajadus organismis on muutunud talumatuks ja kriipivaks
Tean, et see tunne tuleb ja läheb- nii on ta ju teinud iga kord
Valikute üle järele mõeldes ei tea kunagi kas tegin õigesti, aga jäin ausaks enda ees





ja tundsin kuis puude süda lõi ja mullast võrsus rohi




kahetseda ei ole vaja, ei ole vaja tunda, et keegi ei saa sellest aru
pole tähtis, kas saavad
ise saad ja vajad ja tunned, see ongi su enda elu
see ongi vabadus valida, see ongi tunde suurus ja õigus elada
oled saanud selle sündides, oled teeninud selle üle möödunud elu astudes sellesse siin ja praegu
elanud aastaid raisates ja sellest õppides,
et enam ei raiska sa sekunditki tunnetamata,
mis see annab ja mida saad anda
enam ei raiska minutitki nautimata, 
kardame kukkuda- see on loomulik
kardad kaotada- aga mis sul kaotada
võtta on palju ja need kelle jaoks oled oluline armastavad sind nii
nagu sa oled siia ilma kasvanud
ka siis, kui teed esmapilgul andestamatuid vigu,
mis antakse sulle andeks su enda poolt,
kui mõistad lõpuks miks sa neid tegid

need ei olnud möödunud varjud
see oli tulevase valguse poole minek

ja te tunned rõõmu minust ja mina saan anda sulle käe
olles su kõrval, nagu sina olid mu kallis..


x

Uus elu on justkui juba alanud- vabadus minna kuhu tahad ja millal tahad, olla see kes tahad olla ja ometi..

inimene on imelik- igatsed raame, mis on aastaid piinanud ja kui neid ei ole on miskit puudu. imelik..

see nagu mingi suure tööga, millega oled tegelenud ja tahtnud valmis saada kaua aega ja oled põrganud raskuste vastu ja saanud aru, et teed valesti ja teed ümber ja see on võtnud kümme korda rohkem aega, kui planeerisid ja aastad jooksid eest ära ja kadusid käest ja siis.... siis sai ta valmis, sai valmis ja enam ei olnud seda rutiini... enam ei olnud seda kohustust, oli teenitud palk ja rahulolutunne, mis on kombeks - peaks ju olema, aga ei ....

sa tunned prosessist puudust…

Minu õppetund on elada hetkes ja mitte tunda puudust sellest, mida muuta ei saa ja mis on olnud… mõtlemata asjadele, mis ei sõltu meist enam

Tolmused jalad ja sõber

Pimedus-
Ma ronisin välja
tasakesi
üle ääre piiludes
kas julgen
Valgus-
mind sinna tõmbab
tunnen, et minema pean

Kas keegi, kes pole põlgus
seal on
ilma kriitikata, kes vaatab
mu üleni porist keha
ja hinge
ilma ütlemata- ta jaatab
võtab vastu ja
annab teed

sillutab mõned katkised kohad
võtab vaevaks vaadata
tunda minuga koos
olla kohal
tõstab käe
suunda näitama

näen keda sõbraks saan kutsuda
kellele korda läheb
kes allika suunas minuga koos
hakkab astuma
hoides samal ajal veel käest

peale uuestisündi
on jalgades värin ja häält
minust ei tule
on keegi, kellele olen väärt ka siis
olles räpane
sättides minekule

ta takistusi ei tee
sest teab see uue elu algus
ta toetab mind hetkeks veel
kui eemal paistab mu valgus
ja näitab mulle teed

aitäh- ma pomisen vaikselt
üle huulte see kukub sealsamas
ta vaevalt kuulis
ja tajus tajus mind vaikselt
nägin seda ta huulilt

ma tänan kui allika juures
ta mulle ulatab vee
minu sisemist põlemist kuuldes
ta toetab mind ikka veel
taedes et kohe ma lähen

ma kaon sellest hetekst
pesen maha sest eelmisest elust
oma patud ja pori sest retkest
mis möödas ja melust
jääb maha vaid räpane rada

ma alustan uuelt lehelt
võttes vastu allikavee
võttes puhta ja kuiva lehe
läbi hella sõbra käe
ja ütlen aitäh
ma tänan mu kallis sõber
et olid siin mulle toeks
andes aimu ja suunda ja taju
et sest üleni välja ma poeks
ja kuhu ja kuidas ja valjult
Sina mul näitasid teed
üle pika ja terva kalju
juhatasid mul teed

Allika juures me nüüd
peseme möödunud pori
läheme uuel teel
ja sõprus on paksem kui veri
raputan jalgdelt tolmu
ja lähen oma teed
aga sinu süda mu kalju
ja tean sinna tagasiteed
ja tean et mu pehme ase
ootab mind iga kell
nüüd end aidata lase
ma olen su vastu hell

sest minu selg on nüüd sirge
ja minu leht on puhas
minu vaim on virge
sest kasvasin puhtaks kullaks
tänu sinu kirele