Alguse asi 1

Seda ma küll ei mäeleta, kuidas ma sündisin- mõned pidid mäletama. Ju ma siis nii terav pliiats ei ole...
Aga kui ma kolmeaastaselt naelad uue, tühja, värskeltremonditud korteri seina toppisin- seda mäletan hästi. Ema võttis suure saunalina ja tõmbas mind seina küljest lahti ja mu peopesades olid väiksed mustad ringid- valu ei mäleta, aga ema mäletan.
Möödalibisedes mõned asjad veel korteriaegadest- olin kuus ja käisin ikka vanaema töö juures lasteaias, ta oli kasvataja. Olin ikka armukade nende laste peale, kes temaga koos said olla päev otsa. Memm alati ootas mind, aga ikka tundus, et teised lapsed saavad temaga rohkem koos olla, kuigi me elasime tol ajal koos enne kui nad Laukale õpetajate majja kolisid.
Tookord oli ema haiglas- ega ma päris täpselt ei mäeletanud, miks ta sinna läks, mul oli ju endal nii palju tegemisi naabrilastega mängimisel, et ajataju kadus ja ema oli tähtis siis kui "head ööd musi" sai ja oleme ausad, ma ei ole väga hell inimene, mäletan asju kuidagi väga enesekeskselt- arvestamata teiste tundeid... Ei tea kas kõigil on nii? igatahes tol päeval Memm ütles mulle, et jookse nüüd koju ja vaata, kas ema on väikese vennaga juba tulnud.
Jooksin, sest mulle tuli kohe meelde, et ma pidin ju saama väikse õe või venna- sain imeilusa paksu poisikese. Uksest sisse läksin peaaegu hiilides. Ema tuli vastu kuidagi ettevaatlikult ja malbelt, ilmselt olin ootamatult suureks kasvanud- tagantjärgi mõeldes. Mind viidi taha tuppa võrevoodi juurde ja seal ta oli. Selline ümmarguse näoga väike poiss, kelle suunurgast voolas triibulise rätiku peale piimanire. Ema pühkis selle ära, ma olin nii tasa- ilmselt kunagi varem polnud ma tundnud sellist helluse tunnet. See tunne tuli alles siis tuttav ette, kui oma lapse esimest korda kätele sain. Tol hetkel ei teadnud et olin saanud endale parima sõbra- ta oli nii pehme ja temaga ei lubatud mängida, kartsin et ta läheb katki, sülle ei saanud teda võtta ja mängida ta ei osanud- oli lihtsalt ilus ja armas... Eks me siis vanema vennaga tegime oma trikke edasi ja vaene ema. Siis ma ei saanud küll aru, mis tähendab kolm väikest last majapidamises, ega vist keegi ei saanud peale ema ja Memme.
Vanema vennaga pesumaja jõest üraskeid korjates ja kreegiraksus olles, me ju ema peale ei mõelnud- tuletan seda endae ikka ja jälle meelde, kui minu lapsed tundusid must mitte hoolivat- see ei ole hoolimatus, see on lapsepõlv ja elu ise endale. Õnnelikud olime kindlasti, välja arvatud siis kui vend mängis omavanustega ja mind kampa ei võetud või naabripoisid põletasid mu ratta kummid puruks või uputasid mu ratta sinna pesumaja jõkke ja mu vend ei hakanud neile vastu, kuigi ma ähvardasin neid temaga.
Mäletan, kui olin ükskord haige- kõrge palavik, ilmselt angiin või muud mõnusat oli mul. Kõik olid tööl ja mina pidin kodus lamama. Õues paistis päike- võtsin ema kõige ilusama kleidi, selline mustal taustal valged karikakrad ja imeilusad 10 numbrit suured valged, kontsaga kingad. Läkisn nendega liivakasti ja võtsin soenduskoti ka, sest ma olin ju haige- see on selline riidest kott, kus sees mingid voolikud, mis soojaks läksid ja selle pidi panema pistikusse igatahes. Nii ma tegingi, läksin ema kleidis ja kingades soenduskott kaasas liivakasti- päike paistis, torkasin soenduskoti pistiku läbi puulehe ja võtsin kaissu ja nii mu ema mind sealt siis avastas, kui töölt koju tuli... sain sellise sõnasõja, et mäletan kuidas mul oli hirm nahas, igatahes peksa ma seekord ei saanud, arvan, et mind päästis see haigus tookord. Ema oli kuri ja hell korraga- ma ei mäleta kui vana ma olin, igatahes koolis ma veel ei käinud.