Poja kallistus

emba mind veel kord mu kallis
vaata veel korra
vaata veel üle mu õla
kui pea puhkab sinu õlal

tunne kuis sõnatus embuses
teineteisele anname
anname helluse, lembuse
ja arusaamist me kanname

kanname kaasas veel kaua
ja alati kuhugi soppi
meenutusi ta jagab
kui kogu maailm on uppis

kindluse kallistus õlal
me jaksame uuesti
mõtteis ta alati õrnalt
tõukab ja juhatab lahkesti

tõmbab meid parema poole
tahes muuta ja nautida elu
näidates enda parema poole
ja tundeis on andmise võlu

võta vastu kui kallistust jagan
ja vii ta laia ilma
siis rahulikult ma magan
kui ka sina ei saa enam ilma

hea saab olla vaid tugev
ja terve ja võimas ja aus
see tunne nii lõpmata vägev
et olid minuga lõpuni aus

Mustrid

võimatu on tunda
ja aru saada
mõistmata mõnda
et vigu võib ka kaasa saada
ilma et tunneks ja tajuks
kui käes on kord
sul endal korrata vigu
ning saada haavata veel kord
saada haavata ja tunda
valus on okas ka nüüd
aastaid hiljem kui kordad
oma lubatud - mitte minasid
ja teed ja kukud
nagu näinud ka varem
teised on teinud
ja ise sa vaatasid
nagu teised on kukkunud
sa ise ka kukkusid
nagu teised on eksinud
sa ise ka eksisid
nagu lubasid vältida
nagu teised ka lubasid
pead siinkohal nentima
et nemadki eksisid
sa teadsid ju ette
et rada on sama
sa teadsid ju ette
mis vahendeid vajad
ja ikka sa läksid
tühjade kätega
ja ikka sa tundsid
samade tunnetega
ja ikka sa kordasid
samasid mustreid
aga sina ju märkasid
kordusi
viimaks sa virgusid
tõrkusid
tunnistasid ja vaatasid
läbi valusa kriitika
enda mustreid sa jaatasid
ja olidki valmis
muutuma
tegid teene
ja saidki paremaks
murdsid mustri
ja saidki targemaks
läbi villides põlenud käe
sa andsid oma lastele väe
mitte minna mööda su rada
vaid leida enda tee vaba
vaba nüüd mustritest kindlaist
vabanend iseedist
vabaks kitsastest põhimõtetest
ja kuivanud vaimsetest tõketest
saamaks uuestisünniks
ja andmaks rikkamat väärtust
olema uhke ja oma nägu
ja jättes maha
vaid oma vagu
lastes kõik köidikud vabaks
ja sundimise minevikku
raamid me murdsime vabaks
ja kinkisime tuleviku
ja igaüks nüüd läheb
ja loob ja annab end vabaks
ja iga eluga vähem
me ette aimame ennast