Ma ei oska joonistada
Mis mõtlen
See tuhat korda on raskem
Kui eales oleks aimanud taas
Olen arvanud
Et arvasin ära
Kuid tegema taas hakkasin
Enda tajumist taas
Enda kadumist eirates taas
Ma oskan lugeda juba praegu
Kuid polnud kunstnikku taas
Ja see pole ju tähtis kui praegu
Olen siin iseendast ma maas
Aga leides ennast ma taas
Ma kritseldan ja silmad on maas
Sest minu kätes ei ole
Seda harjumust oma asjade
Pildile laotamist mitte üks raas
Mida enam ma elult võin tahta
Kui kirjeldada on and
Miks joonistamine on
Kättesaamatus- mu suurim
Unistus- ajaränd.
Ma enam ei igatse lõuendist
Ma annan end kirjade valla
Ja pintslid on teistele
Ka minul muu maailm on valla
Ma ikka veel sama
Kes oma ridade jaoks olemas
Ja maalide pintslite tõmme
On teie jaoks alati olemas
Võtan oma pliiatsi ja paberi
Ehk saate aru te nüüd
Et minu ridu on
Võib olla vaja vaid minu jaoks
Ja püüd end kunsti jaoks ohverdada
On minu jaoks
Kui õpiksin kõndima taas
See rida minu jaoks
Ei ole kunstiprojekt
Vaid ütlesin
Mis mõtlen et endaga
Saaks rahu ma luua siin maal
