Lilled

 Ära osta neid kalleid kimpe

Mis keegi teine on seadnud

Palun hinda mind ja hoia neid vihke

Mõeldes mu peale

Minu jaoks ise sa punu neid

Ära lase me ellu kommertsi

võta vaevaks peatuda- vaadata

Kui õigeks ajaks ei jõua sa seltsi

Sest pole miskit,

Sest seda hetke, mis pakud

on võimatu võrrelda ja

teisiti hinnata, kui saabud

Ei mõõta saa ka kulla hinnaga

Sinu lillede valmimise aeg,

Oli aeg, mis ootusest tulvil

Oli saabumiseta solvumisaeg

Ülemõtlemisest tulvil

Aga sinu enda poolt valitud lillede aeg

oli kompenseeriv sel hetkel ja tunnil

See muutis nagu aja tähenduse

ja minu ja sinu läheduse 

ja ootusärevuse, hinge kibeduse, valesti arusaamise

täiesti uueks ja ilusaks

just selsamal tunnil

Prügivedu

 Aga mina ei taha

Olla see neljapäev

iga kahenädalatagune 

prügivedu

Tead seda kella pealt

Ja oled ta võimusse end sidun`d

Ja järjekorra ja kellaaja

paned kirja kalendrisse

kuni- pähe ta jääb

Ja kindlalt su elus 

Tal täita on osa

Sinu igapäev

Ei ootamatust

Ei üllatust

Ei nautimist

Ei miskit uut..

Aga mina...

Ma pole su prügivedu!

Tingimusteta

 Sain aru oma mõtete sünnist

Kust nad tulid ja tõusid

Siit sellest samast tunnist

Mulle endale kohale jõudis

Mis kohast on pärit mu mõte

Mu kummaline iseloom

Enam ta vastu ei võitle

Õndsuseks, et sellest ma aru saan

Kes olen ja kustkohast tõusis

Mu teisiti mõtete rada

Miks iseloom seda nii nõudis

Miks minul seda nii väga on vaja

Millal si selgeks, et keegi meist

arusaamist ei vaja

Mu enda mõtete reeglid

Tõestamist enam ei vaja

Me keegi pole ju kaamlid

Ja mina te tuge ei vaja

Et mõista iseenda peeglis

Mis mulle vastu sealt kajab

Olen tänulik, kui siin on keegi

Kes minu armastust vajab

Ja õnnelikum ma veelgi

Kui minuga koos oma elu ta rajab

Ilma panemata raudset reeglit

Ja tingimust- ainult nii- ja siis ma sind tahan

Vaid pühendub suhtele veelgi

kindlamalt, kui olen endiselt mina ja vaba...

Aitäh!

Tänukiri

 Eelmistele elamata aastatele tänu

Ma tunnen nüüd täie rinnaga

Elan enda enne elamata elu

Iga viimse sendi ja 

kopika hinnaga

Mu tänane kaaslane ja sõber

On tänulik ja õnnelik

Just minu eest

Aitäh mu eelmine elu

Elu vaim

Et olid nii nõder 

Ja säästsid mind

endale kulutamise eest 

Et täna ma oleksin nii

Väärtusliku sõbra, armunu kui

inimese eest

Andmas täit panust!!!

Tänud- mu eelmine elu- 

Su Armetuse eest!

tulemata tulemine

 sa ei tulnudki

ma ei suuda siiani uskuda

ei saanud aru mu tunnetest sa

ei saanud aru enda oodatusest sa

ei osanud oodata

endast eemale vaadata

mind ei osanud näha

tunda mis tunnet ma tunnen

pettumus palju on öeldud

ma pole veel sellel teel

olen kurb ja endast ära

olen justkui poolel teel

olen väljaspool ennast

ja enam mitte su poole teel

enam pole ma sellel teel 

pole enam ma niipalju nõrk

et tunda nagu oleksid veel

mu tunnete muutja sa hõrk

seda enam sa muuta ei suuda

mismoodi ma tunnen ja käin

 enda tunded ma ise nüüd valin

olles vaba sellest ja näib

et ainuke, kes õnnetu on

on sinu enda tnne mu najal

ma olen üle ja all sel ajal

minu maailma muutmine käib

võlg

 Ise ma kiriku endale 

ehitasin keset küla 

enda omaks ta tegin 

makstes sellega teie võla 

et eemale hoidsite 

oma kohustustest ja aated 

nendest taamale läksite 

ainult kõrvale vaates 

 

teid nähti sel teel 

ise arvasite teisiti 

salaja kaduda veel 

oli lootus esiti 

te võtsite

andmise asemel 

ja vaikisite 

kõige kõrgemal tasemel

teie kõrge

on saatuse madalaim 

ja pöördvõrde 

sai teie   elu mudel ja 

tegi otsuse ta 

ilma kellegi abita 

teie ei pea midagi tegema 

ma võtsin enda kanda ta 

sest mina ei vaadanud mööda 

ei andnud järele 

ei tuisanud mööda 

enda ego järele 

lunastus käes 

elu naudite 

õnne valemi väes

mööda poisid edasi paudite

aga elu pole viimane see 

ja mina sain lunastuse 

teie tee järgmises 

viib edasi tundmatusse 

ja maksmata ükski võlg 

ei saa jääda ka siis 

kas siis ka keegi teine on 

kes lunastuse endaga viib 

või siiski vastust peab andma 

oma tegude tunnete eest 

võtma enda oma ise kanda 

et keegi ei maksaks su eest

Vihmas

 Lähen otsin nüüd 

paduvihmade päikest 

keset õiglast ja 

paukuvat äikest 

ilmelist valgust 

mis paitab mu palet 

aitab mõista mu 

üksinduse valet 

olen ju olemas 

ja kuulun 

ja kui silmad 

avaksin näeksin

mis nemad teavad 

sest päikeselaigus 

nad seisavad 

vaadates mu seotud silmi

mind kui sõpra 

ära nad ootavad 

millal saan ma aru

siis lõpuks 

et minu enda valu 

on ise mõeldud 

ja tahetud 

ja tehtud 

ja lekitatud 

ja pole ma lasknud neid ligi

oma päikese laiguga 

hoidsin varjude ligi 

nüüd ennast leidma ma lähen 

panen prillid tihedalt ette 

et ei pimestaks mind 

mu sõprade hea tahe 

et saaksin alati valida

kas edasi halada 

või valgusesse vaadata

Meie

 Päikeseloojangu ja kuu vahe 

Neil pole ju muud 

Kui mõne sekundine vahe 

Päike igatseb kuud 

Iga kord liiga vara 

Ta läheb ja halab 

Ei näinud ta oma  

Eluarmastust iial 

Oma tunded tal liivas 

Mida varjanud kiivalt 

Aga ärkab igal hommikul

Sama lootuse koidikul 

Oma enda kires 

Unustatud eile õhtused pired 

Olles iga päev kohal 

On temale omane 

Kanda kergust on kohane 

Ja talle ainuomane 

Seepärast kuu 

On alati kohal 

Reaalsus

 Keefiri, sidrunipipart ja ventoliini 

haaran tee pealt kohvitassi ja kassitoidu 

kihutades mööda oma unetuse liini 

keset ööd ja hommikul vara 

mul kindlalt nõudepesmasin on vaja 

tühjendada ja täita 

teha pool kohvi 

ja ettevalmitada see hetk,

 kui päriselt tõusen 

siis enam ei pea tegema seda 

mis unes ära ma teen 

joostes voodi ja vannitoa vahel 

läbi pooliku unenäo veel 

püüdes teda meelde jätta 

mõeldes teda läbi sellel teel 

kus lastetoast tee peal sokke ma kogun 

panen rätikud kokku sealt pesurestilt 

annan kiisule süüa ja kokku kogun

oma unenäo riismed selt teelt

kas kell on kaks või neli või kuus

mis vahet seal on

pole tähtis, kes on mis puust 

mis olen liikumises

nagu muuseas teen näo, 

et olen tagasi voodi poole teel 

nüüd haarates tassi, kas kohvi 

või veini või teed 

mu unenägu on juba aastaid 

tegelikult ilmsi 

ja kui sellele tagasi vaatan 

siis tegelikult ei tea ma 

kas oli see unes või ilmsi 

et miski mind peatas 

ka tagasi vaatasin kinnisilmi 

või keegi ka tegilikult teatas 

et olen osa ma tema filmist 

mis linastub teglikkuses 

mu õiges maailmas ja surelikkuses 

ei saa ma aru kus asub ta

see õige ja mis valel on viga 

mu elu on unenägudes 

sama elav kui elu 

ja päris elu kui unenäos 

tundub võimatu 

ja mitte minu nägu 

kellegi teise jäljes ma lähen 

ja enda juurde tagasi 

saan siis kui endasse tagasi lähen 

tundub, et teise ilma 

mis reaalsusest tõelisem veel

Unistus

 Unistus täitumata unistusest 

Millest midagi mina ei tea

Ja aimata 

Millest aimatagi ei tea 

Miski, mis tänases päevas 

Tuleks ja üllataks mind 

Mu kindlas ja etteaimatavas laevas 

Lööks kõikuma lainena meid 

Tahaks, et  aimu mul poleks 

Poleks tarkust ära tunda 

Et tema juhuse hooleks 

Üllatuse ootuseta annaksin enda 

Võttes taeva tahtena 

Ja hea usuga pooleks 

Teda vastu puhta lehena 

Kus kunagi käinud veel poleks 

Saaksin aru, et elu hea üllatus 

Poleks miski, mis tahtnud ma olen 

Tema tulek oleks selline küllastus 

Mida varem kogenud pole 

Saaksin aru lõpuks, et minu elus 

Käimata radu on veel 

Et olengi päriselt elus 

Kaotaks saatuse keerdkäik mu kahtluse 

Et olen käinud juba kõik oma teed...

Ise lasin

 Ma ei mahu ära kasti 

Mille ise teha lasksin 

Teile andsin terve lasti 

Enda tehtud materjali lasti 

Lihvija ja nurgasae 

Andsin kaasa kiiruga

Sulle höövli ja lihvija 

Sinust sai mu viilija 

Kire, hoole ja kiiruga

Oma armastuse siiraga 

Te endale parimat tahtsite 

Enda nägemuse jätsite  

Enda tegemise tegite 

Enda mõtlemise panite 

Sisse sinna nägite 

Tagajärge naudite 

Ja otsite, kus tellija 

Kes teid ahvatles seda kõike tegema 

Kes kadus kire tekkides 

Teise inimese elu muutes 

Enda ego sisse pannes 

Õiguse tunnet tundes

Tema olemust unustades

Tööde sisse uputades 

Mille nimel unustades 

Ja meelde tulles 

Tasu küsides 

Kui töö valmides 

On mõte kadunud 

Aga kirg maandatud 

Ja kelle õnnelikuks teeme 

On täielikult taandatud 

Olete üle võtnud ta loomingu 

Vastuhakk nüüd kogetud 

Aga kes vundamenti nüüd 

Lammutama hakkab 

Kas vaeva tasumata püüd 

Paneb mõtlema järel 

Kas vastamata see hüüd 

Jäi ja süüd 

Te teate aga ei tunne 

Ja lihtne on veeretada süüd 

Kes tellis ja ei sekkunud 

Kes ei osanud muud 

Kui püüd olla kastist 

Väljas sest 

Aga nüüd ta sees 

Ja kaas on kinni

Ja muud ei jää ju üle 

Kui tuua selle peale lilli...

Barcelona

 Sa võtsid meid vastu usalduse eest 

Andsime ka vastu kõik hea oma südame seest 

Mööda su tänavaid astudes 

Ja mägedest laskudes ei näinud me paljut 

Mis paistis seal ülalt allpool kaljut 

Sinu avarust hoomates ja kauguses rahu vaid vaadates 

Kui mäest tuled alla ja sellest seinast 

Nähtamatust läbi ja paigal nüüd seisad 

Siis linn ümber meie teeb järjest hoogsamaid ringe 

Ja me mõtete ringe ja vaadates otse hinge 

Meie pea teeb ringe 

Ja paljastades hinge 

Linn sa aus oled kõigiga 

Ja terava teraga ja hella käe labaga 

Igatüht võid tabada ja 

Vastu võidelda näib nii mõttetu

Aga linnale anduda on vaid tugevatel õigus 

Ja nõrk võitleb vastu ja eemale astub 

Proovi mõista ja toimida 

Ühes ta rütmiga hingata 

Ja vaata mis õpetab 

Elu jaatust ta tutvustab 

Ole tark ja saa aru või 

Või on vara veel selle linna jaoks- 

Taju 

Kui valmis sa temaks 

Siis saab ta sinu omaks.

Õnnelikkuse võimalikkus

 Lihtsalt kulgemine

Elujõus liikumine 

Elule kandumine 

Me tõdedes andumine 

Võttes saamine 

Ja nendes maandumine 

Meie enda saabumine 

Oma ellu maandumine 

Enda omaks saamine 

Kõige vabastavam kaardumine 

Meile endiks saamine 

Armastuse maandumine 

Tõdemuse saabumine 

Teineteise omaks saamine 

Minu ja ka sinu omaks  armumine 

Elu ja energia nautimine 

Julgete võtete proovimine 

Enda omadest hoolimine 

Meist enesest armastuse voolimine 

Sinu enda mina proovimine 

Ja südamest südamesse soonimine!

Ärkamine

 Kui mu ärkamise 

Ja magamamineku vahe 

On tärkamise

Ja päris õitsemise vahe 

Kas su märkamine 

On tõelise tee ja meeleolu vahe 

Kas me üksteise märkamine 

On meie õnne ja olemuse valem 

Kas sinus ärkamine 

Ja minus tärkamine 

Ongi me ärkamine 

Ja teineteise märkimine 

Üksteisele andumine 

Mitte alla vandumine 

Ja võimalustele kandumine 

Suust suhu hingamine 

Teineteise hindamine 

Ja sellesse uskumine 

Mitte mööda külge alla laskmine 

Vaid endi määramine 

Ja teineteise vääramine 

Vaid selleks et armine 

Käsi saaks karmile 

Elu murele leevendust 

Ja õnnetunde sarnane 

On me enese määratlus 

Mitte alla vandumine 

Me endi kohane 

Olles kohal 

Olemas 

Iseendana endaga, teineteise üheks hingematvaks osaks

Saades igaveseks teineteise osaks 

Teadmatuses täiuslikuks 

Me osast saavad aru vaid meie endid

ja taevaste osaks need kes ei teadnud

 enne et olime osa nende endi osast, 

Poolitamata täiuslikkust 

Uskumatu me olemuslikkust 

Saamata enne aru me osast 

Kui olime jaganud ta mitmeks osaks 

Saades aru, kui ära ta andnud 

Enda osa veel tuultele andnud 

Ja ilma sest mis oli mul ja sul endal 

Kui olin jaganud poole 

Sul endal ja enda omast 

Ma ilma jäänud 

Sest jagades polnud ma aru saanud 

Et enda oma on ühine meil, 

Sest aru saades, et täiuslikkust 

Ei ole jagades midagi väärt 

Ja ei jää alles mitte midagi säält 

Palun sind hoida me terviklikkust 

Me enda vahel 

Sest täiuslikkust 

Ei saa jagada kahe vahel, 

See olemas on meie vahel 

Aga üheks seob ta tänulikkus 

Ja mõistmine me mõlema vahel.

Emadepäev

 Ma loodan su enda pärast

Et ilus on su lend 

Ja Sinu enda pärast

Aastaid hiljem ka armastad end 

Saaksid muuta ja teeksid

Selguse saamise ajel

Ennast su süda veenis

Et otsused olnud sul valed

Et ema sa salgasid maha 

Ja oma nõrkusel võita sa lasid 

Ja oma haletsusmõtete taha 

Suurt koormat sa edasi tassid 

Aastast lähevad ja kuud 

Tagasi keerata aega iial ei saa 

Su mõtted on praegu midagi muud 

Aga sinu pere pole su pere 

Kui puudub sealt ühendav lüli 

Su enda mõtete tüli 

Su armastus katki ja läinud on ema 

Kui kauaks sa jätad kõik nii 

Ja helluse minema lased 

Kui kauaks oma uhkuse pale 

Ja enda sisemise vale 

Oma tõeks teed nii 

Et ema sul enam ei ole ...

Lahkumine

 Pakin kokku oma tunded

su asjade vahele kotti

üks takistus- ja juba sa jooksid

ja mina jäin selle paukuva ukse vahele

saamata millestki sotti

millest puudu jäi meile kahele

Meie eilne paradiis

muutus sisutühiseks

ja minu juurest sind ära viis

kõik mis oli loodud meil ühiselt

Sama mis enne meid kokku tõi

mida kaotada keegi ei soovi

selle ukse nüüd lukku lõid

kuidas me sellest- siis nüüd enam üldse ei hooli

Ei suuda enam painduda mina

mu selg on nii kange ja su kaisus koht

kus arvasin- siin saan olla ma Mina

on tänaseks enda kaotamise oht

Valikuid tehes peame hoidma end sirged

selged oma tunded ja pea

olema tänulikud ja virged

et tunneme ära, mis päriselt hea

ma ei süüdista, seda et läksid

ju see oli sulle siis hea

ja tahan, et täna sa teaksid

soovin sulle ma alati head

Selle tunde kaotuse ohu

saame vaid nii aru- sa tead

märgates endi hingedes valu

teame, et keegi meist miema peab

täna olid see sina

ja mina teisele poole ust jäin

sa ei saanud siis teisiti teha

sellest pean aru saama ma vaid

läheb aega mu tunnete tagant

see mõistmine leida su jaoks

ma luban, lasen lõpuni vabaks

saad elada edasi endi ja teiste jaoks

Ja olema tänus ja palves- ma palun

et enam tundma ei peaks

seda meeletut südamevalu

ja soovime teineteisele head

ja püsti saaks hoida

tuleviku võimaluse pea

kui vaja, siis vaja ja minna tuleb

ja tänulik, kui suudad

uuesti armuda - üksteisele võimalus anda

uuesti elule anduda

kui teisele head soovid kaasa paned

ei pea häbi pärast varjuma

ja viha pärast karjuma

ja saad uue eluga harjuda

ilma teineteiseta heade soovide saatel

õppida uuesti kõndima

Kunstnik

 Ma ei oska joonistada 

Mis mõtlen 

See tuhat korda on raskem 

Kui eales oleks aimanud taas 

Olen arvanud

Et arvasin ära 

Kuid tegema taas hakkasin 

Enda tajumist taas 

Enda kadumist eirates taas 

Ma oskan lugeda juba praegu

Kuid polnud kunstnikku taas

Ja see pole ju tähtis kui praegu 

Olen siin iseendast ma maas 

Aga leides ennast ma taas 

Ma kritseldan ja silmad on maas 

Sest minu kätes ei ole

Seda harjumust oma asjade 

Pildile laotamist mitte üks raas 

Mida enam ma elult võin tahta 

Kui kirjeldada on and 

Miks joonistamine on 

Kättesaamatus- mu suurim 

Unistus- ajaränd.

Ma enam ei igatse lõuendist

Ma annan end kirjade valla 

Ja pintslid on teistele 

Ka minul muu maailm on valla 

Ma ikka veel sama 

Kes oma ridade jaoks olemas 

Ja maalide pintslite tõmme 

On teie jaoks alati olemas

Võtan oma pliiatsi ja paberi

Ehk saate aru te nüüd 

Et minu ridu on 

Võib olla vaja vaid minu jaoks 

Ja püüd end kunsti jaoks ohverdada

On minu jaoks 

Kui õpiksin kõndima taas 

See rida minu jaoks 

Ei ole kunstiprojekt

Vaid ütlesin 

Mis mõtlen et endaga 

Saaks rahu ma luua siin maal