Muutused

Kui su elu on käinud rada, kindlat rada, aga sa pole aru saanud sellel astudes, kui käänuline see on, sest tagasi mitte vaadates on ju ees helge ja sirge tee ja kui kurvid on lauged siis ei saa aru, kui palju kurve on juba seljataga. Küll aga mäletad järske tõuse ja orge, auke eluteel ja nendest väljaronimist.
Astudes oma teelt kõrvale saad seda kõrvalt vaadata, kahjuks ei suuda enamus inimesi vaadata kõrvalt ja ega minagi osanud.
Lihtsalt ükspäev olin sunnitud, sest teist väljapääsu ei olnud- olid ainult valikud, mille tegemist ma ei saanud ise otsustada. Valik valis end minu eest, kui mu poeg ja mu mees olid teineteise vihkamise tipul ja mina olin seal vahel. Ma ei suutnud enam reageerida, keha reageeris minu eest.
Ma tõusin enda kõrvale õhku ja nägin seda kõrvalt või kohalt, mäletan aegluubis mõtteid, mille mõtles justkui keegi teine- kui ta läheb talle kallale, siis kutsun politsei, kes on provokaator, kellel on õigus, ma ei anna talle kunagi andeks kui ta mu pojale liiga teeb, aga ta juba tegi, sest poja süda tilgub verd, kas füüsiline valu peab nüüd tulema peale aastatepikkust emotsionaalset vägivalda, kui see praegu kõik juhtub, kas me siis saamegi koormast lahti kõik koos jne jne....
Koorem jäi, astusin tagasi samasse ratta ja veel kaua käisime seda kõik koos, aga ma oskasin nüüd käia aegajalt vaatamas kõrvalt ja ringi, sain aru, et on teised rajad ja need pole mulle suletud, need on olemas ka minu reaalsuses ja need on käegakatsutavad, neid mööda on võimalik astuda, ka mina saan sinna minna astuma ja edasi minema, ma ei pea olema oma rajas lõksus, ma lihtsalt olin nii arvanud.
Ma õppisin endast välja minema selle head mõttes, ma hakkasin seda tegema järjest sagedamini, sest ma ei tahtnud kohal olla. Tahtsin seda teist reaalsust. Ja mida päev edasi seda paremini sain aru, et teine rada on mulle parem.
Tegelesin selle raja tundmaõppimisega kaua aega, aastaid.. ja lõpuks osutus võimatuks sellel mitte käia ja teine normaalsus sai Minu omaks, aga mu mees ei tulnud seda isegi vaatama, ma kutsusin, kartes, et ta tuleb ja samas kartes et mitte. Ta ei tulnud, ei märganud minu kutset ka siis kui ma karjusin.
Ja ta jäi minust paraleelsesse maailma, me kulgesime veel aasta ja siis me pöörasime lastega paremale, kokkupõrge külgepidi oli nii tugev ja valus, et kurv osutus järsuks, ja tema tee kaldus vasakule, meie lakume oma haavu siiani, aga tee viis läbi tunneli ja nüüd on need aasad ja metsad meie raja ääres tundmatud ja põnevad, aga helged ja me ei luba enam kellelgi neid auke kaevata ja ma proovime püsida rajal, nautides ernevaid kõrvalepõikeid ja osates hinnata oskust vaadata ennast kõrvalt.