Lennutasin maski
kauge kaarega
habras kivi lendas katki
Nautisin ja naersin
mõnuga
Nüüd oli aeg sest lahti saada
end anda vabaks elule
Ma elan jälle- vaata
naeratan, naudin ja andun
elule
Vaevalt jõudsin alustada
selle tunde nautimist
jõudsin juba panustada
mõista, tunda tuule suunda ja
alustada pautimist
Tuul muutus tuulevaikuseks
ja purje kukkus kokku
aerudega purjekas
sel pole jõudu ja tõmbas minu elu
jälle lukku
Maski tükid kogusin
liimisin
ja panin ette jälle
Endal pähe tagusin
et kaldalt vaadates on tormine
ja merelt lauge,
siis elamata jätan selles elus jälle mõne
aastakümne
ehk mõni päev see mask
äiksetormis sulab
ja liim mis seda koos veel hoiab
on nõrgem iga kord ja
tuul see minu purje tagasi toob tee ja sihi
Me kõigi laevad kaugelt
tunduvad ju liuglevat
samal ajal istume me
aerud käes ja maskid ees
tuulevaikuses
teeme, mis meil hästi välja tuleb
aerutame elu eest
purjepaadis ilma hoota
hoides ainult pinnal ennast
Tööd me teeme elu eest
põgenedes elu eest
seda oskame
ja kindlalt
tunneme end selles paadis
ise teades, kui me julgeksime
viskaksime maskid eest
ja naeratades laseks tuulel
teha kogu töö
nautides et läbi tulest veest..
No comments:
Post a Comment