Hingesugulane

Niikaua kui otsida võid kohata ja mööduda ja mitte aru saada..

Otsimise lõppedes hakkab päris elu, tuleb sulle vastu, naeratab- kaob; tuleb sulle vastu - naeratab ja jääb. Sinu tarkus on ära tunda ja teada anda, sest me ei loe mõtteid. Me kahtleme endis ja ka nemad kahtlevad, me jookseme oma tunnete eest ära ja vaatame ehk kunagi avaldub see kuidagi kummalisel kombel, ilma et me ise oleks midagi teinud... nii on viisakas... nii oleme harjunud

Kellel seda viisakust ja valehäbi vaja on, kui võime kaotada oma teise poole, poole, mille leidmisest me isegi ei unistanud enam.

Me olime käinud mööda augulist teed ja kraavikaldaid, üks jalg kogu aeg pikem, kui teine ja küljelihastes tõmblused ja seljas valu ja hoidusime kraavi sisse kukkumast tervise hinnaga mõeldes ainult sellele, kuidas ellu jääda arusaamata, et sellel teel kaotasime kõik tunded, sest võitlesime... Võitlesime iga päev selle nimel, et mitte kukkuda.
Kordagi tundmata ja elamata hetkes, kordagi lahtiste silmadega ringi vaatamata, kordagi keerutamata ja hulkumata sihitult, kordagi eesmärgita liikumata.

Kas see õppetund on võimalik kunagi ära õppida ja tulla siia maailma, tänasesse päeva ja hetke? Kas on võimalik avada silmad ja häälepaelad nii, et hingesugulane sind kuuleks- nii et ta ei käiks mööda kraaviserva silmaklappidega ja sisemise võitluseta.

Kas on võimalik, et kui ta on su hingesugulane, siis samal ajahetkel kukuvad tema klapid ja seisatab tema ja keerutab ja vaatab ja lõpetab võitlemise ja ei tunne valehäbi tunnete pärast, mida ta tunneb just praegu, julgeb samal ajal ütelda, ma tunnen.... Kas see on võimalik?

Kas see ongi hingesugulane, kes sinuga samal ajal kraaviservalt aasale tuleb ja sihitult kulgedes liugleb otse su suunas sinu enda kulgemises?

Kas see on võimalik?