Järv

Ma jagan ennast ja tundeid
Jagan ja petan
Petan ennast ja tundeis
Olen ma vale
Ja austuseta
Ennast ei suuda ma
Petta
Samas ka muuta
Ennast ei soovi ma näha
Ausana
Ja samas elada auta

Kuidas on võimalik
Olla ja suuta
Armastada ja muuta
Karistuseta suuta
Elada ja uskuda
Et oled aus

Et see mis teistele teed
Jääb sinna
Ja näitab sul teed
Valest välja
Ja õigeks sa jääd

Kuidas veel vaatan peeglisse
Kuidas olen veel enda ees
Selge ja sirgena
Maandun veel omade ees
Tundes end õigena

Armastust puhast veel kust
Leian
Ja jagada saan
Kui mu peeglis
On mõrad sees ja must
On ta taust ja elulaad
Mille ise vaatasin sinna

Kuidas on võimalik pesta
End puhtaks sest
Tegude merest
Mis ongi mu tegelik kest
Ja jõuda sisuni
Ma tahaks loota
Mis on puhtam
Kõigest sest
Mida ma peeglist näen
Ja tahan siinkohal muuta

Ehk ei olegi alust
Selle muutmiseks põhjust
Ehk kahtlesin vara
Ja valust
Tundsin endas kõhklust

Ehk on mu elu
Vaid täis värve
Mida ma mujal ei näe
Ja keset laiuvat järve
Ma lihtsalt ennast ei näe

Kallas on kaugel
Ja usk on kõikuma
Löönud
Võib ju olla et vaid
Teiste elus ma
Esindasin värve
Ja nende hallides laikudes
On nüüd midagi
Muud ja kallist
Mida nad muidu
Ei oleks kohanud
Kui poleks jätnud
Ma jälge
Mida nüüd
Õhtu lõpuks on
Ka hämaras näha
Kõikide peeglitest...

Olen ehk rohkemgi väärt
Kui katkine klaas
Ja tahmunud tuba
Armastus, mille
Killud maas
On vaid kujutlus
Mu elus on värve
Ja oskus ses näha
Elurikkust ja taas
Anduda kirele
On uus võimalus
Mõõtmatus järves...