Tolmused jalad ja sõber

Pimedus-
Ma ronisin välja
tasakesi
üle ääre piiludes
kas julgen
Valgus-
mind sinna tõmbab
tunnen, et minema pean

Kas keegi, kes pole põlgus
seal on
ilma kriitikata, kes vaatab
mu üleni porist keha
ja hinge
ilma ütlemata- ta jaatab
võtab vastu ja
annab teed

sillutab mõned katkised kohad
võtab vaevaks vaadata
tunda minuga koos
olla kohal
tõstab käe
suunda näitama

näen keda sõbraks saan kutsuda
kellele korda läheb
kes allika suunas minuga koos
hakkab astuma
hoides samal ajal veel käest

peale uuestisündi
on jalgades värin ja häält
minust ei tule
on keegi, kellele olen väärt ka siis
olles räpane
sättides minekule

ta takistusi ei tee
sest teab see uue elu algus
ta toetab mind hetkeks veel
kui eemal paistab mu valgus
ja näitab mulle teed

aitäh- ma pomisen vaikselt
üle huulte see kukub sealsamas
ta vaevalt kuulis
ja tajus tajus mind vaikselt
nägin seda ta huulilt

ma tänan kui allika juures
ta mulle ulatab vee
minu sisemist põlemist kuuldes
ta toetab mind ikka veel
taedes et kohe ma lähen

ma kaon sellest hetekst
pesen maha sest eelmisest elust
oma patud ja pori sest retkest
mis möödas ja melust
jääb maha vaid räpane rada

ma alustan uuelt lehelt
võttes vastu allikavee
võttes puhta ja kuiva lehe
läbi hella sõbra käe
ja ütlen aitäh
ma tänan mu kallis sõber
et olid siin mulle toeks
andes aimu ja suunda ja taju
et sest üleni välja ma poeks
ja kuhu ja kuidas ja valjult
Sina mul näitasid teed
üle pika ja terva kalju
juhatasid mul teed

Allika juures me nüüd
peseme möödunud pori
läheme uuel teel
ja sõprus on paksem kui veri
raputan jalgdelt tolmu
ja lähen oma teed
aga sinu süda mu kalju
ja tean sinna tagasiteed
ja tean et mu pehme ase
ootab mind iga kell
nüüd end aidata lase
ma olen su vastu hell

sest minu selg on nüüd sirge
ja minu leht on puhas
minu vaim on virge
sest kasvasin puhtaks kullaks
tänu sinu kirele