Lähen otsin nüüd
paduvihmade päikest
keset õiglast ja
paukuvat äikest
ilmelist valgust
mis paitab mu palet
aitab mõista mu
üksinduse valet
olen ju olemas
ja kuulun
ja kui silmad
avaksin näeksin
mis nemad teavad
sest päikeselaigus
nad seisavad
vaadates mu seotud silmi
mind kui sõpra
ära nad ootavad
millal saan ma aru
siis lõpuks
et minu enda valu
on ise mõeldud
ja tahetud
ja tehtud
ja lekitatud
ja pole ma lasknud neid ligi
oma päikese laiguga
hoidsin varjude ligi
nüüd ennast leidma ma lähen
panen prillid tihedalt ette
et ei pimestaks mind
mu sõprade hea tahe
et saaksin alati valida
kas edasi halada
või valgusesse vaadata
No comments:
Post a Comment