Reaalsus

 Keefiri, sidrunipipart ja ventoliini 

haaran tee pealt kohvitassi ja kassitoidu 

kihutades mööda oma unetuse liini 

keset ööd ja hommikul vara 

mul kindlalt nõudepesmasin on vaja 

tühjendada ja täita 

teha pool kohvi 

ja ettevalmitada see hetk,

 kui päriselt tõusen 

siis enam ei pea tegema seda 

mis unes ära ma teen 

joostes voodi ja vannitoa vahel 

läbi pooliku unenäo veel 

püüdes teda meelde jätta 

mõeldes teda läbi sellel teel 

kus lastetoast tee peal sokke ma kogun 

panen rätikud kokku sealt pesurestilt 

annan kiisule süüa ja kokku kogun

oma unenäo riismed selt teelt

kas kell on kaks või neli või kuus

mis vahet seal on

pole tähtis, kes on mis puust 

mis olen liikumises

nagu muuseas teen näo, 

et olen tagasi voodi poole teel 

nüüd haarates tassi, kas kohvi 

või veini või teed 

mu unenägu on juba aastaid 

tegelikult ilmsi 

ja kui sellele tagasi vaatan 

siis tegelikult ei tea ma 

kas oli see unes või ilmsi 

et miski mind peatas 

ka tagasi vaatasin kinnisilmi 

või keegi ka tegilikult teatas 

et olen osa ma tema filmist 

mis linastub teglikkuses 

mu õiges maailmas ja surelikkuses 

ei saa ma aru kus asub ta

see õige ja mis valel on viga 

mu elu on unenägudes 

sama elav kui elu 

ja päris elu kui unenäos 

tundub võimatu 

ja mitte minu nägu 

kellegi teise jäljes ma lähen 

ja enda juurde tagasi 

saan siis kui endasse tagasi lähen 

tundub, et teise ilma 

mis reaalsusest tõelisem veel