Kunstnik

 Ma ei oska joonistada 

Mis mõtlen 

See tuhat korda on raskem 

Kui eales oleks aimanud taas 

Olen arvanud

Et arvasin ära 

Kuid tegema taas hakkasin 

Enda tajumist taas 

Enda kadumist eirates taas 

Ma oskan lugeda juba praegu

Kuid polnud kunstnikku taas

Ja see pole ju tähtis kui praegu 

Olen siin iseendast ma maas 

Aga leides ennast ma taas 

Ma kritseldan ja silmad on maas 

Sest minu kätes ei ole

Seda harjumust oma asjade 

Pildile laotamist mitte üks raas 

Mida enam ma elult võin tahta 

Kui kirjeldada on and 

Miks joonistamine on 

Kättesaamatus- mu suurim 

Unistus- ajaränd.

Ma enam ei igatse lõuendist

Ma annan end kirjade valla 

Ja pintslid on teistele 

Ka minul muu maailm on valla 

Ma ikka veel sama 

Kes oma ridade jaoks olemas 

Ja maalide pintslite tõmme 

On teie jaoks alati olemas

Võtan oma pliiatsi ja paberi

Ehk saate aru te nüüd 

Et minu ridu on 

Võib olla vaja vaid minu jaoks 

Ja püüd end kunsti jaoks ohverdada

On minu jaoks 

Kui õpiksin kõndima taas 

See rida minu jaoks 

Ei ole kunstiprojekt

Vaid ütlesin 

Mis mõtlen et endaga 

Saaks rahu ma luua siin maal