Mind kasutas ära mu enda mees
Keda usaldan rohkem kui ennast
Ta tuli ja oli mu enda sees
Kuid tundis seal ainult ta ennast
Mind polnud seal voodis sel ajal
Jäin ootama metsa äärde
Millal märkab sel rajal
Ta mind oma kires nii suures
Märkab ja saan sellest osa
Mis andmise taga nii suure
Seal ometi ka minu osa
Peaks saama sest rohkem, kui mure
Peaks jagama õnne me nõnda
Et mõlemad osa sest saaks
Ja tundma seal kirge ja õrna
Armujagamist, mitte üks taas
Üks võtja ja teine on andja
Tean et teisiti saaks
Aga minust sai jällegi andja
Ja uhkuse riismed on maas
Nende killud on terava serva
Ja räige mustriga maas
Kuidas pean siluma sambla
Et ta ilust me osa taas saaks
Teame et oli ta pehme
Meie nägu ja tegu ja taas
On meie metsa all tõngud
Peale armastuse jagamist maas
Kas armastus lahkus me voodist
Läks kire juurde ta taas
See kõik ei tundu me moodi
Aga oma rongilt oleme maas
Me jätsime selle, mis sidus
Ja andsime järele taas
Ja meie kõrvad nüüd lidus
Ja pilk eksleb põrandal maas
Teame mõlemad et, see ei ole
See, mis me tunda tahame
Ja loodan, et möödas veel pole
See, et üksteist me tõeliselt tahame
No comments:
Post a Comment