Vihma muudkui sajab
ja muudkui puhastab
me kurbi mõtteid alla
mööda metsa, merd ja asfalti..
Viib minema ja uhub
Vaimselt alla ja minema puhub
me uhkuse
koos kurbusega alla
Me tunded ängistusest vabaks
ja viimsed tülid alla ojast
Oma koleda rõskusega
viib minema raskuse ta
Mis hoitud nii kiivalt
ja minevat piiskagi on valus vaadata
Sest kurbuse lõpp on nii kurb
ja endast on kahju,
sest suur tee ootab ees
Ja midagi ei muutu, kui
uhutud tühja kohta ei täida
ja uuesti päikest seal ei läida
Soojuse ja uue kuu valguse tulek
On vihma ja enesehaletsuse minek
Me enda südame ja meele
ja mõtte puhtaks peame pesema
sellesama halli ja porise
kurbuse vihmaga
Ja päikesetuule ja lillede lõhnaga
End kuivatama
ja elama jällegi täie võhmaga
Mis sündis minema voolanud
nukruse hinnaga
No comments:
Post a Comment