Tamm

Mu tunnete parema sirge
Sa laksudes endale said
Nüüd olid tundeis sa sirge
ja huulilt sain tõde ma vaid

Sealt voolas, mis peidus,
oli sajandeid vettinud tammis
ja lõputult kogunend kõntsa
seal leidus
su südame maja täis vammi

Uskumatuna tundub,
et oled mu kallim, mu päike
kui lõpuks tamm murduma pundub
tundub mu armastuse suurus nii väike

Pimedusega näinud meid kõrvalt
olin vaid
tundes nii õige ja tark
Ennast ja sind ei näinud ma kõrvalt
tunnistades olin olud vaid arg

Lihtne on vaadata päikselist päeva
ja öösiti sulgeda tunded ja silmad
mitte avada sombusel päeval
ja tormisel varjuda, peituda
sulgeda kõrvad

Tunnete puude raksumist kuuled
kui teiste elu  kõrvalt vaid näed
oma kodudes maast väljas on juured
ainult vaatad, kui õitemeri ulatab käed

Kevade lõhnu ja tundeid sa kannad
endale teene oma südmes teed
valjusti lubad ja endale vannud
et sinu jões on voolavad veed

Tammide teke on kurb ja kole
seda aastaid ja sajandeid eitad
mugav on ju su enda vale
mille taha end lõputult peidad

Nüüd on kadunud valehäbi
et keegi näeb ja aru saab
enam ei hooli-
on kannatus läbi
minna vaid teisiti edasi saab

Allavoolu laseme me oma tammid
kas koos me suudme lükata puud
loodan et tarkus on võtnud meis maad
ja aru saame et taevaluud
ei ole nähtus akna taga
vaid tahe uuesti sündida
ja valgustada üksteise rada
ja enam mitte kunagi kaduda
eksida enda hinge taha,
vaid uuesti uuesti armuda
tammide kiuste
lasta me sängis vett voolata