Ma vaatan Su elu ja nutan
Näen enda oma ja ohkan
Nutt tuleb, sest Sinu oma on kauge
Ohe tuleb, sest nuttu veel ehk kunagi ei ole
Ja minu tee tuleb laugem
Su päevadess päikest on näha
Ainult siis, kui silmad mujale suunad
Su arust veel halba on vähe
See üks pool päeva Su elus
Justkui praegu ja kohe kõike siin muudab
Tänan õnne ja Sind, et sain Sind tundma
Enda oma tänu võrdlusele Sinuga ära tundma
Arusaamine, et kuskil, mitte ei ole parem
vaid arusaamatum vaid Sain aru, et minu maailm on parem
Olgu see kasvõi minu jaoks vaid
Koju mines ei oota ma lööki
Kas alla või ülesssepoole vööd
Tean, et võin saad suusõnast nööki
Või vaikus on võtnud siin maad
Ei taha teada, kumb on parem
Kas vaikus või sirge parem...
Me võrdlustestki otsime vigu
Vabandust enda käitumise ees
Et minul või Sinul parem on elu
Ja saab minna jälle oma tuntud teed
Tuttav ja vastik ja omasoodu
Läheme mõlemad ühtemoodi
Saadus, mis saades on ühtemoodi
Armastuseks nimetame oma lõputut kannatuste teed
Ei tea mina, mis Siu elus parem
Kes olen, et ütelda võin
Kui teen suu lahti ja tunnen
Et pole oma valikutes minust parem
võin saada suurema šoki ma vaid
Ei tea ju tegelikult, mis tunned
ja mida Sa pühaks pead
Tean vaid, Mida mina Sinu juures tunnen
Ja miks meie sõprust pühaks ma pean
Ka siis, kui ei näe miskit ühist
ka meie endi vahel ma siin
Sind ei iial, nagu tolmu ma pühi
Välja oma elust ma nii
Kas Sul sinine silm ja
uut Sa küsima lähed
Ja mul on katkine hing
ja end üles leidma ma lähen...
No comments:
Post a Comment